„Tema mõtles, et viimne silmapilk on saabunud, ning ei liigutanud ennast. Tema jalad olid needitud plankudele, kuigi tema mõtted kolasid peas vabalt ringi. Just sel silmapilgul nägi ta ühte meest seal paadi juures äkki taganevat, kätega õhku kahmavat, komistavat ja kokku langevat. Õieti ei kukkunud ta, vaid libises vaikselt istuvasse poosi, vajus kössi ja toetas õlad vastu masinaruumi laeakent. „See oli see donkey-man[1], kõhn kahvatu näoga ja sassis vurrudega poiss. Töötas kolmanda masinistina,“ seletas ta.
„„Surnud,“ ütlesin mina. Me kuulsime sellest midagi kohtus.
„„Näib nõnda,“ lausus ta sünge ükskõiksusega. „Muidugi, ma ei kuulnud midagi lähemat. Nõrk süda. Mees oli juba mõni päev enne seda haiglust kaevanud. Ärritus. Ülepingutus. Pagan teda teab. Ha, ha, ha! Võis kergesti tähele panna, ka tema ei tahtnud surra. Naljakas, eks? Tõmmatagu mind kas või võlla, aga teda aeti ju hullust peast siin end tapma! Hullust peast — enam-vähem. Hullust peast, jumala eest! Nagu minagi… Ah! Oleks ta ainult rahul seisnud; oleks ta nad ainult kuradile saatnud, kui nad tulid teda asemelt välja kiskuma, sest et laev hakkab põhja minema. Oleks ta ainult seisnud juures, käed taskus, ja sõimanud neid!“
„Ta tõusis püsti, raputas oma rusikat, vaatas mulle otsa ja istus jällegi.
„„Möödalastud juhus, mis?“ pomisesin mina.
„„Miks te ei naera?“ ütles ta. „See on nali, mis põrgus välja hautud. Nõrk süda!… Mõnikord soovin, et minul oleks see olnud.“
„See ärritas mind. „Kas tõesti?“ hüüdsin sügava pilkega. „Jah! Teie ei mõista seda?“ karjus tema. „Ma ei tea, mida paremat te võite soovida,“ ütlesin ma vihaselt. Ta heitis mulle arusaamatu pilgu. See
- ↑ Masinistide abiline.
