oma silmaga näha veel nii mõnigi kord enne surma.“ Tema silmad laskusid jällegi alla. „Näha ja kuulda… Näha ja kuulda,“ kordas ta pika vaheaja järele, mille vältusel ta vahtis üksisilmi kuhugi.
„Ta tõusis üles.
„„Otsustasin oma silmad kinni hoida, kuid ei suutnud,“ ütles ta. „Ei suutnud, teadku seda kes tahes. Tehku seda keegi enne läbi ja rääkigu siis! Tehku — tehku paremini — see on kõik. Juba teist korda paiskusid mu silmad ja ka suu lahti. Tundsin laeva liikuvat. Just praegu surus ta käila vette ja kergitas teda siis pisut — pikkamisi! uskumatult pikkamisi; ning pisinatukene. Seda polnud ta juba mitmel päeval teinud. Pilv oli juba tormanud pea kohta ja see esimene voogamine näis rändavat tinast merel. Selles liigutuses puudus elu. Mis te oleksite teinud? Teie olete iseendas kindel — eks? Mis te teeksite, kui praegu tunneksite — samal hetkel — et see maja liigub, teie tooli all pisut liigub. Te hüppaksite! Armuline taevas! Te hüppaksite sealtsamast, kus te praegu olete, ja otseteed alla sinna põõsasse.“
„Ta sirutas oma käe üle kivibarjääri ööpimedusse. Mina vaikisin. Tema vaatas mulle väga kindlalt ja karmilt otsa. Polnud mingit kahtlust, nüüd ta püüdis mulle oma tahet peale sundida ja ma pidin hoiduma igasugusest vihjest, et mitte mõne liigutuse või sõnaga enese kohta midagi möönda, millel oleks praeguse juhtumi suhtes mingi tähendus. Mul polnud vähimatki soovi selles mõttes midagi mängu panna. Ärge unustage, tema seisis minu ees ja ta oli tõepoolest liiga meietaoline, kui et mitte olla hädaohtlik. Aga kui tahate teada, siis võin teile öelda: ma mõõtsin kiire pilguga maad rõdu ees keset rohuplatsi kasvava tiheda, mustava põõsani. Tema liialdas. Mul oleks hüpates mõni jalg maad puudu jäänud — see oli ainuke asi, milles olen päris kindel.
108
