sündis see kolm korda. Tema kirjeldas mulle seda sünge mõtlikkusega. Temal polnud sellest veidrast talitusest ainustki tsipakest silmapaari vahele jäänud. „Ma põlgasin neid. Ma vihkasin neid. Ma pidin kõike seda pealt vaatama,“ ütles ta toonitamata, pöörates minu poole oma süngelt uuriva pilgu. „Kas on kunagi kedagi nii häbematult kiusatud?“
„Ta võttis silmapilguks oma pea käte vahele, nagu inimene, kes on aru kaotanud mõne kirjeldamatu teotuse tõttu. Need olid asjad, mida ta kohtule ei saanud seletada — isegi minule mitte; aga ma oleksin olnud vähe kohane tema pihtimuse vastuvõtmiseks, kui ma poleks suutnud ajuti mõista ka tema sõnade vahesid. Selles rünnakus tema meelekindlusele peitus kurja ja alatu kättemaksu irvitav kavatsus; sellel jumalakohtul ei puudunud ka veidrusejoon — naljakate grimasside häbistus surma või autuse lähenedes.
„Ta jutustas tõsiasju, mida mina pole unustanud, kuid nii kauge aja tagant ma ei suuda meelde tuletada tema omi sõnu: mäletan ainult, ta oskas imeliselt oma tusast vimma väljendada tõsiasjade paljas loetelus. Ta ütles mulle, tema sulgenud kaks korda silmad kindlas usus, et lõpp on juba käes, ja kaks korda ta pidi nad uuesti avama. Igakord ta märkas suure vaikuse pimenemist. Vaikse pilve vari langes laevale juba seenidist ja näis hävitavat tema kihiseva elu viimse kõla. Jim ei kuulnud enam päikesepurje-aluseid hääli. Ta ütles, et igakord, kui ta sulges silmad, välgatav mõte peas näitas talle selgelt nagu päisipäeva ajal kehaderodu, mis pandud valmis surmale. Kui ta avas silmad, paistis talle nelja inimese totter võitlus kangekaelse paadi vastu. „Nad taandusid aeg-ajalt paadi ees, seisatusid üksteist kirudes ja kargasid siis uuesti karjas talle kallale… Võis end kas-või surnuks naerda,“ seletas ta mahalöödud silmil; siis tõstes nad silmapilguks minu näole, ta ütles nukra naeratusega: „Mul peaks lõbus elu olema, jumala eest, sest seda naljakat pilti võin
