Ma arvan, kuski minu aju nurgas pidi veel nagu mingi lootus peituma. Siiski, ma ei tea. Kuid nüüd oli kõik möödas. Ma läksin hulluks end nõnda köidetuna nähes. Ma olin vihane, nagu oleksin ma langenud lõksu. Ma olin lõksus! Öö oli palav, seda mäletan. Mitte tuuleõhkugi!“
„Ta tuletas kõike nii elavalt meelde, et oma toolil hingeldades näis minu silme ees higistavat ja lämbuvat. Kahtlemata röövis see temalt aru; ta valdas tema nii-öelda uuesti, aga see tõi talle meelde ka selle tähtsa eesmärgi, milleks ta oli rutanud sillale, kus kõik oli lipsanud peast. Ta oli kavatsenud paadid laevast klaariks teha. Ta tõmbas noa välja ja hakkas lõikama, nagu poleks ta midagi näinud, midagi kuulnud ega kellestki laeval midagi teadnud. Teised pidasid teda lootuseta põikpeaks ja segaseks, kuid ei julgenud kära teha ega seda mõttetut ajaraiskamist takistada. Kui ta oli oma töö teinud, tuli ta oma endisele paigale tagasi, kust oli esiti välja läinud. Masinist oli seal, tungis talle salvavalt sosistades pea ligi, nagu tahaks ta temale kõrva kinni karata:
„„Lollpea, arvate teie, et teil on veel mingit väljavaadet, kui kogu tõprakari on vees? Neist paatidest löövad nad teie oma pealuu sisse.“
„Ta murdis Jimi kõrval oma käsi, ilma et see oleks teda tähele pannud. Kapten tammus närvlikult samal paigal ja pomises: „Vasar, vasar! Mein Gott! Tooge vasar.“
„Väike abimasinist nuuksus nagu väike laps, kuid murtud käsivarrest hoolimata ta oli kõige mehisem, nagu näis, ja sai niipalju julgust kokku, et jooksis alla masinaruumi. See polnud naljaasi, seda peab talle õigusega jätma. Jim ütles, ta heitnud meeleheitlikke pilke, nagu oleks ta kadunud inimene, vingunud vaikselt ning pistnud siis minema. Silmapilk oli ta tagasi, vasar käes, ja tormas aega viitmata poldi kallale. Teised jätsid Jimi sinnapaika ja jooksid talle appi. Ta kuulis vasara kopp, koppi ja siis logiseva poldi kukkumise
