Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/102

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

misi paljudest asjust — ja äkki külvas ta erutatult meie võlutud tähelepanule hulga imelikult kõlavaid nimesid, ammu surnud kaptenite, unustatud kohalikkude laevade nimesid, mis kõigile tuntud, kuid kõlaliselt moonutatud, nagu oleks tumm aeg nende kallal töötanud sadu aastaid. Lõpuks peatati teda. Kohtukojale langes vaikus — vaikus, mida ei segatud vähemalt minut aega ja mis muutus pikkamisi madalaks suminaks. See osa oli teisepäevase harutamise tulipunktiks, mis erutas kogu kuulajaskonda, erutas kõiki peale Jimi, kes istus tusaselt esimese pingi otsal ega tõstnud kordagi silmi sellele harukordsele ja hävitavale tunnistajale, keda näis valdavat mingisugune salapärane kaitsemisteooria.

„Nõnda siis need kaks madrust-pärismaalast hoidusid seisva laeva tüüriratta juurde ja oleksid seal ka surma leidnud, kui see oleks olnud nende saatus. Valged ei heitnud neile pooltki pilku ja olid nähtavasti nende olemasolu unustanud. Kindlasti ei tulnud nad Jimil pähe. Temal mõlkus ainult meeles, et tema ei saanud midagi parata; tema ei suutnud midagi, oli ta ju üksinda. Polnud muud teha, kui aga ühes laevaga põhja minna. Polnud mingit mõtet sellepärast lärmi lüüa. Või milleks? Ta ootas seistes ilma häält tegemata, olles tardunud mingisugusesse sangarlikku otsusesse. Esimasinist jooksis hiilivalt üle komandosilla, et teda tõmmata käisest.

„„Tulge appi! Jumala nimel, tulge appi!“

„Ta jooksis kikivarbail paadi juurde tagasi, tuli aga kohe uuesti Jimi juurde teda käisest kiskuma, ühtaegu teda paludes ja kirudes.

„„Ma arvan, ta oleks mul käsi suudelnud,“ ütles Jim metsikult, „aga järgmisel silmapilgul kargas ta mulle ähkivas vihas sosistades näkku: „Oleks mul aega, siis virutaksin teie pealuu sisse.“ Ma tõukasin ta eemale. Äkki kargas ta mul kaelast kinni. Pagan võtku! Ma lõin. Ma lõin pimesi. „Kas te siis iseenesegi elu ei taha päästa, te neetud argpüks?“ ähkis ta. Argpüks!

102