alatiseks tema pea kohal, nagu suletaks mõni hauakoobas — noore elu mässu — musta lõppu. Seda võis ta! Jumala eest! Aga kes poleks seda võinud? Ja te peate meeles pidama, et tema oli ju sel erialal täiuslik kunstnik, tema oli andekas vaene rott, kel elav ja etteruttav nägemusvõime. Pildid, mis see temale näitas, muutsid ta külmaks kiviks jalatallast kuni pealaeni; aga tema peas oli palav mõtete tants, rammetute, pimedate ja tummade mõtete tants — kohutavate vigaste möll. Eks ma öelnud teile, et tema pihtis minule, nagu oleks mul võim aheldada või vabastada? Tema puges sügavasse, sügavasse, lootes minult pattude andeksandmist, millest poleks olnud temal mingit tulu. See oli neid juhtumeid, kus mingi püha pettus ei või valu vaigistada ega ükski inimene aidata; kus Looja isegi näib patuse jätvat tema enda nõu ja otsuse hooleks.
„Ta seisis silla paremal poolel, võimalikult kaugel paadi ümber vältavast heitlemisest, mida jätkati hullumeelse ärevusega ja vandeseltsliku saladuslikkusega. Kaks malailast jäid kogu aja tüüriratta juurde. Kujutlege endale ometi seda — jumalale tänu! — ainulaadset meresündmust: neli metsikute ja salajaste pingutustega arutuina ja kolm pealt vaatamas täielises liikumatuses, nende all päikesepuri, mis katab sadade inimolendite sügava teadmatuse ühes nende hädade, unistuste ja lootustega ning kõiki hoiab peatavalt hukatuse äärel kellegi nägematu käsi. Et see oli nõnda, selles pole minul vähimatki kahtlust: arvestades laeva seisukorda, see oli kõige kohutavam õnnetus, mis võis juhtuda. Meestel paadi juures olid kõik põhjused selleks, et muutuda hirmust segaseks. Õigust öelda, kui mina oleksin seal olnud, siis poleks ma ainustki valepenni riskinud lootusele laeva järgmise hetke lõpuni vee peal hoida. Ja ometi ujus ta alles! Need uinuvad palverändurid olid määratud lõpuni sooritama oma teekonda mingi teissuguse raske eesmärgi saavutamiseks. Oli,
100
