merel ja Lõuna-Ameerika randadel. 1878. a. lahkub ta prantsuse laevalt, et asuda alatiseks inglise lipu alla, millele ta mõne aasta pärast vannub truudust täieõigusliku kodanikuna. Paarkümmend aastat sõidab ta — esiti madrusena, siis ohvitserina, lõpuks kaptenina — mööda maailmameresid ümber, eriti Kaug-Ida vetes, ja selle aja jooksul korjab ta selle rikkaliku materjali, millest ta pärast, tervise halvenedes ja teenistusest lahkunud 1894. a., Kentis asudes vormib oma teosed. Temal on haruldane mälu nähtut ja kuuldut meeles pidada kas või aastakümned. Selle tõttu võibki ta oma teosed teha nii elavaks, eluliseks ja kaasakiskuvaks, sest nagu nõialaternaga ta valgustab kord ühte, kord teist pisiasja, mis viskab omakorda helgi kogu ümbrusele, tehes ta eredaks ja andes talle nagu sümboolse tähendusrikkuse. Heast mälust oleneb teatud määral ka see, et Conrad meeleldi ja sagedasti võtab oma romaanidele ja novellidele aluseks tõestisündinud loo, nagu näiteks käesolevaski raamatus, ja elustab nad kuski nähtud kujudega Aga muidugi, sündinud lood ja elavad isikud on talle ainult lähtekohaks. Kõige rabavamalt tõendab seda üks tema paremaid teoseid Nostromo, kus lihtsast, labasest tõsiasjast on kasvanud terve maa, riik ühes looduse, inimeste ja asutistega, kõik ümbritsetud eredate värvidega, usutavalt elulise õhustikuga.
Conradi esikteoseks oli Almayer’s Folly (1895), mida ta kirjutab vaheaegadega neli, viis aastat. Ka hiljem ei muutunud tema sulg kunagi nobedaks. Selle poolest sarnanes ta Flaubert’iga, keda ta hindas üle kõige ja keda ei lakanud kunagi lugemast ikka ja jälle uuesti. Vene kirjanikest armastas ta eriti Turgenjev’it. Need kaks — prantslane ja venelane — ongi ehk kõige rohkem mõjutanud Conradit väljendusvormilt. Esimesest teosest peale leidis Conrad kohe arvustuse poolt sooja, otse vaimustava vastuvõtte, kuid lai lugejasringkond jäi talle kauaks, kauaks üsna ükskõikseks. Veel siis, kui tal oli juba ilmunud tervelt tosin raamatuid, ta kirjutab meilegi tuttava Galsworthy („Valge ahvi“ autori) abikaasale:… „sain kõigilt oma kirjastajailt aasta-aruanded ja neist selgub, et kõik minu surematud teosed (arvult 13) on läinud aasta jooksul mulle sisse toonud pisut alla viie naela,“ mis meie rahas tähendaks — alla saja krooni. Igatahes väga ja väga ebakadestatav summa meiegi oludes. Selline majanduslik seisu-
10
