teinud, anti temale siiski suurest kartusest ja mõtlemata meelest Tartu linn ilma hädata kätte, 18. juulil, kui ta teda weel mitte nädalatki aega ei olnud piiranud, just nagu oleksid nad linna temale enne juba ära lubanud wõi müünud, et tulgu aga ja wõtku wastu. Ka wõtsid kõrgemad kodanikud, kes seda küll teadsid ja ette nägid, et nõnda pidi tulema, kirikute, seekide, alaealiste laste rahad, kus seda olemas oli, hulgakaupa kõik kokku ja lasksid oma majadesse tuua, et kui kord kätte tuleb põgeneda, nad raha seda kergemini wõiksid kaasa wõtta. Ja nad pääsid ka moskwalase eest küll rahaga Tartust wälja, aga heermeister saatis neile mõned wastu, kes neid nende suure meelekerguse pärast tee peal pidid kimbutama ja wara käest rööwima. Nõnda riisus Wilhelm Wifferlink, üks Tallinna kodanik, kõigil tartlastel, keda aga jõudis kätte saada, raha ja ehteasjad käest ära ja sai neilt suure waranduse raha, hõbedat ja kulda, heermeistri kasuks.
Aga mis waranduse moskwalane seal linnas raha, hõbedat ja kulda ja igasugu ehteid ja kallid iluasju piiskopilt, toomhärradelt, aadlikkudelt ja kodanikkudelt kätte sai, ei ole wõimalik ütelda, sest ühe aadlimehe käest üksi, Fabian Tisenhausen nimi, sai moskwalane üle kaheksakümne tuhande taalri selget raha. Ülepea sai ta Tartus seekord nii suure hulga raha ja raske wara igasugu moona ning kaupasid, miska oleks wõinud pika rahu ilma kahjuta jalale seada ehk ka wägewat sõda moskwalase wastu pidada, misläbi linn ja terwe maa oleksid puutumata jäänud. Aga seal ei tihanud keegi rahast lahkuda, ja ehk küll igaühel tuntud sõna suus oli, et nemad tahtwat ennem sada taalrit moskwalase wastu ära sõdida kui ühe taalri maksu ehk rahuhinda maksta, ei tahtnud nad ometi ei rahu ega sõja heaks midagi kulutada, kui hädas käes oli, ja andsid seega mitte ainult oma linna, maad ja rahwa käest ära, waid ka oma wara ja kõik hea käekäigu. Ja kui ka mitmed neist oma kulla- ja hõbedawara seintesse müürisid ja kirikutes hauakiwide alla matsid, ei aidanud see kõik ometi midagi, sest wenelased otsisid kõik müürid läbi ja pöörasid kõik surnuhauad ja hauakiwid ümber ja said kõik ärapeidetud warandused seekord ja pärast seda aja jooksul kätte.
Kui nüüd moskwalane Tartu linna ühes kõige stiftiga ära oli wõtnud ja piiskopp Herman Moskwa oli wiidud, kuhu ta wiimaks ka suri, siis oli seekord see piiskopiwalitsus lõpetatud, mida Saksa piiskopid seal üle kolmesaja aasta olid pidanud. Ja nõnda kui üks Herman, esimene piiskop, kes breemenlane oli, selle stifti oli
93
