eest ja waadi õlut ühe sarwkuldna eest. Toidus käis siin, nagu ka teistes Liiwimaas alewites, suuresti käest. Sest maad igal pool olid täis aadlikke, maapriisid, talupoegi, kes kõik, mis neil tarwis oli, alewist pidid saama, mis kaupmeestele, kullasseppadele, rätsepatele ja teistele käsitöölistele mitte kahjuks ei olnud, misläbi nad ülemeelseks ja uhkeks läksid ja oma häil päewil enam ei teadnud, mis pidid tegema. Sellest tuli suurema hulga metsik ja korratu elu. Sest söömine, joomine, prassimine päewad ja ööd ja peksmine, pistmine, kisklemine oli Rakweres kõige suurem au ja kiitus, ja kellel kramm palge peal oli, see uhkustas sellega nagu mõni mees kuldkeega, ja niisugune mees wõis Rakweres igal ajal eestantsija olla. Sest niisugust krammi näos pidasid nemad suureks mehisuse ja kindluse märgiks, ja see oli terwel maal tuntud ja nimetati sellepärast krammi Rakwere küüneks. Ja kui kedagi nähti, kel kramm näos oli, siis öeldi ikka: See wõiks Rakweres ausasti eestantsija olla. Aga mõned mõistlikud inimesed lõid risti ette ja ütlesid: Jumal wõtku neid hoida Wiljandi hüppamise, Paide joomise ja Rakwere eestantsimise eest. Üsna harwa käis suurem hulk siin kirikus, sest mõnedki, kes siin noorpõlwes olid teeninud, wõisid kinnitada, et nad seal aasta otsa on elanud ja kõigis õllekodades päewal ja ööl oma härrasid on oodanud, aga Rakwere kirikusse ei ole nad jalaga saanud, sel põhjusel, et nende härrad iial kirikus ei ole käinud ja seda oma pereltki ei nõudnud. Wiimane kodanikufogt ehk kohtumees ses alewis julges õpetajale kirikus, kui see kantsli pealt rakwerelaste pattusid noomis, wastu rääkida ja seda pidasid mitmed temale suureks mehiseks julguseks. Ja wiimane Rakwere ordufogt ja wõimukandja oli awalik hooraja ja elas mitte ainult alatute naistega, waid ka teiste meeste abielunaistega awalikku häbi- ja hooraelu. Ja orduhärrade teenrite igapäewane töö ei olnud muud kui prassimine ja armatsemine, mida nad mitte enam häbiks ei pidanud, waid aina auks ja tubliduseks.
Tartu läheb kaduma; piiskopi walitsus lõpeb, 1558.
Selsamal suwel, aastal 1558, kui moskwalane nägi, et kindlused ja maad temale Liiwimaal ühes õnnega nii üsna kergesti sülle langesid ja temale ka mitte sugugi wastu ei pandud, laskis ta siis ennast ka Tartu all näha oma suurtükkidega, ja ehk ta küll mitte weel tormiks ei olnud lasknud ja ka ühelegi inimesele wiga ei olnud
92
