gele, et moskwalane terwe oma nõudmisesumma 40.000 taalri peale alandas, mis summa nad kohe ja ilma wiibimata pidid wälja maksma. Siis pidi Tartu stift weel kohustatud olema iga aasta 1000 Ungari kuldnat suurwürstile maksma. Sellega pidi rahu kindel olema ja kindlaks jääma ja selle peale olid mõlemad pooled leppinud. Kui wenelased Moskwas teada said, et Wenemaa ja Liiwimaa wahel rahu oli tehtud, siis oli seal suur rõõm ja hõiskamine igas uulitsas. Mitte kaua pärast seda saadab suurwürst oma mehed Liiwimaa saadikute häärberisse neid 40.000 taalrit wastu wõtma. Aga seal ei olnud raha. Siis sai suurwürst üliwäga wihaseks ja laskis saadikutele ütelda, et kui nad selleks on sinna tulnud, et teda narrida ja pilgata, siis mingu aga minema, küll tema tuleb warsti järele ise seda raha Liiwimaalt tooma. Aga saadikud pakkusid, et nemad tahawad käemehi anda ja ka mitte maalt wälja minna, enne kui raha kohal on, ilma wiiwitamata. Aga see kõik ei aidanud midagi. Siis laskis ta kohe oma sõjarahwale kuulutada, et nad seadku ennast Liiwimaa wastu jalale. Kui wenelased kuulsid, et Liiwimaa wastu sõjakäiku tehakse, läksid nad üsna nukraks ning kurwaks ja ütlesid: kas suurwürstil ei ole oma riigis tiikisid, seiswaid järwesid ja jookswaid jõgesid, kuhu ta oma rahwa wõiks ära uputada, waid peab neid weel Liiwimaale wiima Saksa koerte söödaks. Sest wenelased olid oma wanematelt inimestelt küll kuulnud, kuda nende käsi Liiwimaal oli käinud, ja ei tahtnud sellepärast hästi nõusse hakata. Siis pidid nad ruttu teele minema ja tulid juba warsti Liiwimaa saadikutele järele. Aastal 1558, 22. jaanuaril, tungis moskwalane wägewa sõjajõuga Liiwimaale ja tallas Riia ja Tartu stifti ja Wirumaa maad läbi ja rööwis seal ja põletas ja tappis ja tegi palju kahju tappes, rööwides, põletades ja ära wedades, ilma et liiwimaalased sugugi oleksid wastu pannud. Ja mis ta wilja ja loomi mitte ei saanud ära wiia, selle häwitas ta ja ajas palju loomi küünidesse ja pani küünid siis põlema ja põletas ühes loomadega ära.
Liiwimaalaste kergemeel.
Selsamal ajal pidas üks aadlimees ja kõrge raadisugulane Harjumaalt Tallinnas pulmi ja olid sinna pulma kutsutud kõik aadel kõigist Eesti maadest ja ka paljud Riia stiftist ja palju orduhärrasid, nõnda et arwati, et üks kildituba kõigi nende wõõraste jaoks, keda oodati, mitte suur küll ei oleks, ja wõeti sellepärast teisedki kildimajad
88
