ainult selleks wastu, et asi seda pikemale weniks. Et teie siis Jumala seaduse ja kõik tõe maha olete jätnud ja wastu kõike ristisuudlemist meie armu mikski ei ole pannud, siis tahame meie oma õiguse pärast Kõigewägewamat Jumalat appi hüüda ja tahame teid teie ülekohtu pärast ja ristisuudlemisest üle astumise pärast kodu otsida, niipalju kui Kõigewägewam Jumal oma abi annab. Ja niipalju kui werd walatakse, walatakse seda mitte meie pärast, waid teie ülekohtu pärast. Seda peate teadma. Sellepärast tahame nüüd oma toreda suure wõimu teie ülekohtu pärast käima panna. Seda minu sulast, kelle ma teile saatsin, ärge wõtke, rahukirja mööda, mitte kinni pidada, waid saatke meile tagasi. Kirjutatud meie walitsuses, meie kojas ja Muskowi linnas aastal 1557, nowembrikuul.“
See kiri tõi kõigile Liiwimaa seisustele mitte wähe kurwastust ja muret. Ja ehk Tartu piiskopil küll oli lootus olnud, et moskwalasel isu juba natukene pidi täis saama, kui ta wannet lubas wanduda selle peale, et stifti omad iialgi maksu ei ole maksnud ja seda ka ühestki wanast raamatust ega kirjast leida pole ja ka ükski wana inimene seda ei mäleta, et suurwürstile iialgi maksu oleks makstud, waid ainult niipalju on wanadest kirjadest näha, et wanal ajal Tartu stifti raja peal üks mets meemaaks on peetud, kust iga aasta Wene pealikule natuke on osa antud, mis mõnda aastat on tegemata jäänud. Nõndasama olla leida, et Tartu omad Püha Kolmainu kirikule, mis Pihkwamaal aset on, iga aasta kingitusi on annud. Kas see nüüd selle metsa pärast sündis, mis wahest kiriku külge kuulus, wõi mõnest muust iseäralikust wagast soowist, seda ei wõida teada. — Kui nüüd kõik nõud ja wabandused midagi ei tahtnud aidata ja liiwimaalased moskwalase wiimasest kirjast näha said, et tal tõsi taga on, läkitasid nad kohe ilmawiibimata jälle ühe saatkonna Moskwa. Ja sinna saatkonda waliti Klaus Franke ja Elert Kruse, kes aastal 1557 wastu talwe Moskwa poole teele läksid selle juhtmõttega, et pidid kõigest jõust katsuma jäädawat rahu sobitada ja selle ilmwõimata raske maksu ära pöörama, mida ilma südametunnistust rikkumata mitte ei wõida kokku saada ja mis ka rohkem ja suurem olla kui Tartu stifti kõigi härrade ja aadlikkude aastased rendid ning sissetulekud kokku.
Kui nimetatud saadikud Moskwa tulid, kauplesid nad moskwalasega kõige hoolega ning kõigest jõust ja said asja wiimaks nii kau-
87
