Wilhelm von Förstenberg, 45. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1557—1559.
Üks prohwet Liiwimaal, 1557.
Aastal 1557 sai Wilhelm von Förstenberg meistriks Liiwimaal. Selsamal aastal, talwel, tuli üks imelik mees, Jürgen nimi, Kõrge-Saksa maadest Poola ja Preisi kaudu Liiwimaale ja reisis pea kõik Liiwimaa linnad ning maad läbi ja käis üsna paljajalu ja alasti ja paljalt, ja oli temal ainult üks kott seljas riideks ja pikad juuksed ulatasid kunni üle õlgade. Ja see oli Liiwimaal suureks imeks, et üks kõrge-sakslane, kes Liiwimaa suure külmaga pole harjunud, seda rasket külma üsna katmata ja alasti ära kandis. Ja ehk tal küll sukki ega kingi jalas ei olnud, olid tema jalad siiski nii kuumad ja soojad, et lumi tema jalgade all, kus ta seisis, ära sulas. Ja kui temale riideid, sukki ja kingi pakuti, ei tahtnud ta neid wõtta, ei waadanud kingitustegi peale, ei tahtnud ka toitu wõtta, kui ta ise seda mitte enne oma tööga ei olnud teeninud. Kus temale tööd pakuti, sinna läks ta suure tänuga kohe ja tegi igasugu sulase tööd ühe päewaga nii palju, et teine sulane seda mitme päewaga temale järele ei jõudnud teha, mispärast Liiwimaa töökad talupojad teda igal pool suureks ilma imeks kuulutasid. Ja oma töös langes ta ikka tunniks ajaks maha palwet tegema ja pärast palwet asus jälle wägewasti tööle, ja ei wõtnud oma töö eest muud midagi kui ainult toiduse, ja ei öelnud ka ühelegi inimesele paha sõna. Ja kui talt küsiti, miks ta Liiwimaale on tulnud, andis ta wastuseks, et Jumal on teda saatnud liiwimaalaste ahnust, kõrkust ja wedelust noomima, mis pahu orjusi ta ka igal pool maal noomis. Käis ka hoolega kirikus ja kuulas, mis jutluses kuulutati, ja kui õpetajad temalt midagi küsisid, hurjutas ta neid salalikuks. Mõned pidasid teda meeletuks, mõned jampsijaks, aga mõned ütlesid, et tema on Jumala imemärk ja siin tuleb pärast midagi, olgu mis on. Kui ta Tallinnast Narwa reisis, jäi ta kadunuks. Aga arwatakse, et talupojad tema maha lõid.
Wene sõja põhjus, 1557.
Aastal 1557, kui kõik tüli Poola- ja Liiwimaa wahel ära oli õiendatud ja kõik rüütlid ning sulased koju lastud ning maalt ära olid läinud ja keegi muud ei teadnud arwata, kui et nüüd hea rahuaeg
85
