Kelar Terpigorre Tartus, 1556.
Selsamal suwel, juunis, läkitas moskwalane oma saadiku, nimelt Kelar Terpigorre, isemeelse, karuse mehe, kingitustega Tartu piiskopi poole, ja teda wõeti Tartus suurwürsti pärast suure au ning austusega wastu. Ja kui see saadik piiskopi söögisaali ette ratsutas oma awaldust seal ette kandma, siis laskis ta suurwürsti kingitused, mis Tartu piiskopile olid saadetud, oma eel wiia. Ja need kingitused olid: Esiteks üks wõrk ehk jahipaelad, siidinööridest punutud. Siis tulid selle wõrgu järele kaks Moskwa hurta. Koerte järel kanti üks iseäranis kirju rätik ehk lina. Ja neist moskwalase imelikkudest annetest ja kinkidest imestasid wäga kõik inimesed Liiwimaal ja mõistatasid ning seletasid seda kingitust mitmel wiisil.
Ja selle saadiku püüdmine oli, et tema suurwürst tahab lihtsalt maksu saada ja ei muud midagi. Nüüd oli siin hea nõu kallis. Tulid siis kõik stifti ja Tartu linna nõumehed kokku ühes piiskopi kantsleriga ja pidasid nõu, mis niisuguses ülitähtsas asjas teha. Seal arwas piiskopp ühes oma nõumeeste ja kantsleriga heaks, et temale peab maksu lubama ja ka pitseriga kinnitama. Selle peale wastas Johan Henck, Tartu purmeister, see ei olewat tema arust mitte hea, sest mis lubatakse ja pitseriga kinnitatakse, seda peab ka pidama ja seal tuldaks seeläbi moskwalasega wägewasti seisukorda. Selle peale wastas jälle kantsler Jürgen Holtschur: Härra purmeister, teil on wist linade ja pukinahkade peale enam mõistust kui nende asjade kohta. Sest moskwalane on wägiwalla mees ja wõiks maale niisugust häda ja kahju teha, millest see mitte nii pea ei toibuks. Sellepärast kinnitame temale maksu, paneme pitsari alla ja peame seda niipalju kui musta karwa wäärt. Tema on talupoeg, tema ei saa sest aru. Küll meie keiserlikus kammerkohtus seda temalt jälle ära wõtame. Siis hakati peale ja pandi moskwalase maksule pitser alla, nimelt iga inimese pealt üks Riia mark, mis sel ajal niisama palju oli kui üks weerand taalrit ja üks Lüübeki killing. Ja mis sest ajast, kui maksu wiimati makstud, wahele oli jäänud, selle pidi Tartu piiskopp südametunnistust mööda ära maksma. Sellest ei pidanud keegi muu kui aga waimulikud wabad olema.
Kui moskwalase saadik Kelar Terpigorre selle pitseriga kinnise kirja wastu wõttis, ulatas ta selle oma sekretärile, ja kui see teda
81
