Lehekülg:Liiwimaa kroonika Leetberg.djvu/73

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

andis. Kolmandaks see, et orduhärrad ja piiskopid waeste talupoegade hingeõnnistusest ja heast käekäigust wäga wähe hoolisid. Sest nemad mõtlesid, et see nende isamaa ei ole, ja olid ainult selle peale wäljas, et neil aga nende eluajal küllalt oleks.

Et need head laisad päewad Liiwimaal sel ajal ilma otsata ja määrata olid, siis ei kulunud aastas selle peale ka mitte wähe. Ja ehk küll Liiwimaa igasugu wiljust üsna rikas on, ja seal ka ikka enam otri kui rukkid külwatakse ja lõigatakse, wõidi ometi iga aasta mitu tuhat sälitist rukkid ilma mingi puuduseta maalt wälja wiia ja ära anda, aga mitte üht sälitist linnaseid ega otri, sest seda oli kodus tarwis, — tarwitas ju mõnigi aadlimees üle kahekümne sälitise linnaseid aastas oma mõisas ära. On juhtunud, et üks wana Liiwimaa aadlimees, kui tema walitseja temale 18 sälitist linnaseid aastas arwesse pani, sellest suuresti imestas, et mitte enam ei olnud kulutatud, ja ütles, tema olla nii wanaks saanud, aga seda ei olewat ta mitte arwanud, et nii wähe linnastega terwe aasta pidi läbi saadama, nagu sel aastal. Ja seal mõisas ja weel teisteski oli niisugune prii pidu, et seal pea iga nädal üks suur loom tapeti ja palju lambaid, tallesid, kanu ja hani, ja pannid ja katlad ei saanud terwel aastal tulelt ära. Sedawiisi pidasid maja paljud aadlikud, kellel arwata 80 ehk 100 talupoega oli. Aga orduhärrade lossides, kus sissetulekud märksa suuremad olid, käis asi palju wägewama hooga, seal kus ka liht talliwendade ja teenrite eest keldri ust iialgi lukus ei peetud ja need päewad ja ööd läbi nõnda lakkusid, et iga kewade hulgakaupa ära surid. Ja kui keegi aadlist ehk mitte-aadlist asja pärast pidi lossi tulema, see ei pidanud mitte arwama, et ta tühjalt ja ilma purjus peata jälle alla saab. Sest see oli Liiwimaa isandate au ja kiitus, et nad igaüht oma lossides, kõrget ja madalat, raske joogiga wõõrustasid ja hästi wastu wõtsid, mis eeskuju ka kõik alamad järele tegid, nõnda et lakkumist ja prassimist wiimaks mitte enam pahaks patu orjuseks ei peetud, waid auks ja tubliduseks suurtsugu inimeste suures, mispärast seda siis ka suuresti harjutati, nõnda et ka mujal maades igal pool liiwimaalaste suurem au ja kiitus see oli, et nad wägewad joojad on, nõnda kui seda ka mõnes histoorias nimetatakse. Ja ehk küll Kõigewägewam Jumal liiwimaalasi mingis asjas ei ole unustanud ja neid ihu ning mõistuse poolest heade annetega hästi on ehtinud, tarwitas ometi suurem hulk neid andisid sel ajal halwasti määratuma söömise ja joomisega


73