Pärast pulmi pidid linna kõrtsid ja weinikeldrid oma head-paremad wälja andma, enne kui pulmalised ühest lahkusid. Ja ehk küll mõisa pulmades kõike suuresti ja toredasti ja kõike küllalt pidi olema, nõnda et üsna uskmata kuulda on, kui palju seal nuumatud härgi, lambaid, sigu, hani, kanu, kapuunisid, metsalinda ja kalu ja kui mitu lasti õlut ühes pulmas ära tarwitati, siis peeti seal siiski seda alandusemeelt, et weini ei antud ja ka hõbelusikatega ei söödud ja hõbe- ega inglistina-karikatest ei joodud.
Niisugust pidu peeti ka warrudel. Sest iga kord kui aadlimehele laps sündis, pidi ta iseäraliku kirjutaja palkama, kes kuus nädalat enne hulga aadlikke ja orduhärrasid wõõraks ja waderiks pidi paluma. Ja kui wõõrad laupäewal kohale tulid, siis algas kristlik pidu, sest nõnda seda nimetati, ja lõbutseti kunni keskööni. Järgmisel pühapäewal tegi õpetaja jutluse ja ristis pärast jutlust lapse ära, kus terwe hulk waderid juures seisid. Ja kui ristimine möödas, siis walmistati suur sööma-joomaaeg. Seal istusid lauda junkrud ja sulased, kummadki, ja lasksid ennast hästi turgutada ning teenida. Pärast söömaaega hakati alles õieti tõmbama, laulma ja tantsima kõige lustiga. Ja kes noormees kõige paremaid armulaule mõistis laulda ja trallida, see oli kõige armsam ja peeti sellest kõige enam lugu. Ja need armulaulud olid kõigest ilmast Liiwimaale lennanud ja peeti siin suures aus ja igaüks, noor kui wana, õppis ja laulis neid suure hooga. Niisugustel kogudel, warrudel ja teistel pidudel, wõis niihästi junkrute kui ka sulaste poolt igasugu haruldast kõnet kuulda. Sulastel käis meel ikka sõja ja tüli peale ja isekeskis joomalauas armastasid nad ikka ütelda: Õigest mehest ei peeta siin midagi lugu; kui Jumal tahaks head sõda anda, küll siis oleks iga tubli mees hinnas. Ja igaüks ütles: Jumal hoidku meid Saksa sõja eest, wenelast meie ei karda. Stiftide aadlikud, kes piiskoppide all elasid, need orduhärradest head ei rääkinud ja ütlesid awalikult: Ordupappidega ei olla midagi; kui oleks sündinud Saksa würst olema, siis oleks lugu maal palju parem. Ordusugulased jälle ütlesid: Meil on head isandad meie oma tahtmist mööda; nende juures istume meie lauas, prassime ja purjetame nendega, ja kui mõnele härrale kannuga pähe lööme, teisel päewal oleme warsti jälle head sõbrad. Seda meil Saksa würstiga wist ei oleks.
Oli ka üks wana pruuk ja komme Liiwimaal, et kui aadlikud linnades, alewites, mõisates, külades kokku tulid ehk muidu wastu
69
