ennast ka hästi kuulda andsid. Pärast kõnet wiidi nad altari ette, kus õpetaja pruudilt poole tunniga waewalt ja-sõna kätte jõudis saada. Kui nad nüüd laulatatud olid, saadeti nad jälle sellesama ilu ja toredusega kirikust kildituppa, kus jälle tore sööma- ja jooma-aeg oli walmistatud. Pärast söömaaega hakati kohe, ilma tänupalweta ja lauluta, tantsima ja hoseerima, ja joomise ja prassimisega ei oodatud ka kaua. Ja mõisameestel ja teenritel oli Liiwimaal see wabadus, et neil niihästi kodu kui külas mitte tarwis ei olnud oma junkrute ees seista ja teenida, — seda pidid üksi poisid tegema. Teenrid aga läksid iselauda istuma ja lasksid omale, nagu junkrudki, hästi süüa-juua anda. Siis läks määratu joomine lahti, iseäranis orduhärrade ja aadlikkude teenrite juures, kus üks teisele poole wõi terwe lasingu wäikesi õllekannusid ette jõi ühe sõõmuga, ja pidas ühe kannu ikka suu ees ja kallas õlle teistest kannudest sinna ühte kannu, mis tal suu ees oli, kunni nad kõik ühe sõõmuga ära olid joodud. Nõnda pidi ka teine temale järele tegema, kui ta mitte ei tahtnud lühikest mõõka ihusse saada. Ja see suur söömine ei sündinud mitte ilma suure õlleraiskamiseta, sest kildimaja põrand sai ülewalatud õllest nii märjaks, et ikka tarwis oli heinu peale laotada, kui seal ülepea weel seista, käia ja tantsida taheti. Kes seal kõige paremini juua ja priisata, lüüa, pista ja kiskuda, ka haawu, piina, kiriwaseid ja kõike ilma häda kokku wanduda mõistis, see oli kõige esimene kukk, pandi ülemasse otsa istuma ja anti temale au. Kui nad nüüd täis ja meelest ära olid, siis hakkas seal riid ja kisklemine, löömine ja pistmine peale, mitte ainult uulitsatel ja eeskojas, waid ka kilditoas, kus prouad ja preilid istusid ja igaüks kõrgete laudade ja pinkide peale pidi hüppama. Seal nad tõmbasid siis oma suured rütingid, mis pea sõjamõõga suurused olid ja mida ainult kahe käega tarwitati. Seal löödi mõnelgi pea keskelt lõhki ja raiuti mõnigi käsi ihu küljest, nõnda et habemeajajatel päewad ja ööd küllalt tööd sai. Mis seal riidu ja tapmist ja muud koledust weel noorsoo kainetele kõrwadele suureks pahanduseks näha ja kuulda oli, seda kõike kirjeldada ei taha sünnis olla.
Esmaspäewal pärast seda wiidi peigmees ühes pruudiga jälle lähemasse kiriku. Seal jutlustati neile abielu-seisusest. Pärast jutlust, kui organistid ja kantrid oma laulu olid lõpetanud, wiidi nad jälle kildimajasse, kus wõõrad, nõnda kui eelmiselgi päewal, omale lõbu tegid.
68