aadlimees kodanikult ehk talupojalt sõbra poolest ehk õigusega kätte jõuab wõita, seda lasewad nad hea meelega sündida.
Aga kui aadlikud selle otsusega ja wastusega mitte ei tahtnud rahule jääda, siis rääkis purmeister härra Toomas Fegesak: Kui siis wastu kõike lootust ja kindlat julgust nende õigused ja eesõigused siin linnas midagi ei peaks maksma, siis tahtwat Tallinna omad ometi sellest kinni pidada, et aadlikud ennast kohustama peawad, et igaüks kõik oma haiged talupojad ühes naiste ja lastega, kes nüüd tallinlaste pidalites, rõuge- ja haigemajades on ja niisama üks ja teine kord uulitsatel maas on, ära wõtawad ja oma mõisa ja küladesse wiiwad ja peale selle ka weel õigeks wõtawad, et tallinlased ka edaspidi ühtki talupoega, naist, sulast ega tüdrukut, kes oma junkrute juures wanaks, haigeks wõi waeseks on jäänud, enam oma linna ei lase, waid nende junkrute juurde juhatawad: siis tahta nemad tugewad talupojad ka wälja anda. See tingimine oli wäga raske. Wiimaks arwasid komissarid heaks, et adratalupoegi, kes aadli maa peale juba on elama asunud ning mõne aja seal elanud ja siis maalt ära jooksnud ja maa tühjaks jätnud, mitte ei pea wastu wõtma, waid nende härrade juurde juhatama.
Ja ehk küll see tüliasi nende nimetatud poolte wahel komissaride läbi seks korraks lõpetatud ja lepitatud oli, jäi ometi salajane wiha ja omakasu nende wahel ikka järele. Sest see oli üks wana komme maal, et Liiwimaa linnades laatasid peeti, kuhu siis terwe aadel seks ajaks hulgakaupa kokku tuli, mispärast enne aadli tulekut ühelegi aadlile müüdawa kauba hind määratud ei olnud ja iga kaupmees wõis oma kaupa nii kõrgeks määrata ja müüa kui aga sai. Aga pärast, kus aadel ära oli, määrati igasugu kaubale hind ära ja müüdi odawamalt kui enne, mis wiimaks aadlit ka mitte wähe ei pahandanud, ja sellepärast keelasid nad oma talupoegadele ära, et nad mingit wilja kodanikkudele ei pidanud wedama, waid oma junkrutele, mida siis kodanikud kallisti küll jälle aadlikkude käest pidid ostma.
Tülid kaupmeeste ja käsitööliste wahel.
Niisugust ja sellesarnast wastolu ja tüli tõusis selsamal ajal Liiwimaa linnades ka kaupmeeste ja käsitööliste wahel, sest kaupmehed ei tahtnud sugugi sallida, et käsitöö-mees sadamas ehk wärawa ees midagi pidi ostma ehk wõõra mehega kaupa ajama. Siis oli ka mitte wähe waenu nende naiste ja tütarde riiete pärast, kuda üks
62
