sarid olid Johannes von Mönnikhusen, Saare ja Kura stifti piiskopp; Johan von der Reck, Wiljandi komtuur, ja Rembert von Scharenberg, Tallinna komtuur. Ja kui need aastal 1543 wiidipäewal Tallinna tulid, oli kõik aadel Harju- ja Wirumaalt ka päral. Siis kutsuti mõlemad pooled, nimelt kõik aadel nimetatud maadelt ja terwe raat ühes wanemate ja kõigi Tallinna linna kodanikkudega Toompeale kildituppa kokku, kus Tallinna omadele mitme määruse pärast wihaselt süüd ette weeretati ja peale kaewati. Nende määruste seas olid need neli kõige tähtsamad.
Esiteks, et tallinlased aadlikkudele mitte ei raatsi sadamas wabadust anda wõõra mehega seal kaupa teha ja oma wilja tahtmist mööda müüa ehk wahetada, kuna ometi tallinlastel maal aadliga ja kõigi talupoegadega waba woli on kaubelda ja toimetada, ilma ühegi takistuseta. Et nüüd tallinlastel aadli juures wabadus on, siis nad ei peaks ka aadlile seda wabadust mitte keelama, et nad sadamas wõõra mehega kaupa ajada tohiwad.
Teiseks olla Tallinna omad terwe aadli suureks häbiks ja teotuseks lasknud ühe kõrge aadlimehe ärajooksnud talupoja pärast kinni wõtta ja ära hukata. Seda ei tahta nemad edaspidi milgi kombel enam sallida ega heaks wõtta. Ja kui ka niisugust asja peaks juhtuma, siis olla Tallinna komtuur neile kohane kohtumees ja mitte linna fogt. Sellepärast pidada tallinlased niisugused ülemäära teod jätma ja ei ühelegi talupojale lubama aadlimehele linnas teed kinni panna.
Kolmandaks olla aadlile tallinlaste poolt heermeistri sissesõidu ajal suurt wägiwalda ja ülekohut tehtud, kus tallinlased mitte ainult seekord, waid ka muidu sagedasti aadlikkudele ja ka nende teenritele lausa uulitsa peal olla kallale tulnud, ja olla neile ka wiimase segaduse ja kära ajal palju põhjust annud ja peale selle ka kurjast tahtmisest aadlile palju liiga teinud.
Neljandaks, et tallinlased wõtta ka aadli omade päristalupoegi, kes oma junkrute juurest ära jooksewad, wastu ja kaitsta neid, kust siis nende külad ja maad pidada tühjaks ja ilma rahwata jääma. Ja kui nad kedagi linna saata ärajooksnud talupoega kätte otsima ja tagasi tooma, siis saada need kandjate ja kojameeste poolt sõimata, irwitada ja lüüa, mida nemad mitte kudagi enam ei taha sallida, waid tahawad, et neile igal ajal nende talupojad ilma wastu rääkimata peab kätte antama. Kui aga asi nõnda on, et kodanik mõnda
59
