teinud seal mitte wähemat kahju tapmise ja põletamisega, kui meister enne Wenemaal oli teinud. Ja pärast seda aega, siis kui meister Wolter von Plettenberg oma sõjarahwaga ja suure rööwisaagiga Wenemaalt tagasi oli ja kõik tema sõjawägi werejooksu pärast siin ja seal peredes laiali oli ja meister ise ka suure ihunõrkusega haige, mis kõiki wäga kurwastas: siis tungis wenelane kõige oma wäega teist korda Liiwimaale ja rikkus ja rüüstas terwe Tartu stifti ja poole Riia stifti ja Marienburi, Trikati, Ergmäe, Tarwastu, Wiljandi, Laiuse, Wiru maakonnad ja terwe Narwa maakonna üsna armetumalt lagedaks, nõnda et seda wõimata on kirjeldada, ja paljude naiste, neitsite ja noorte lastega tehti nõnda, kuda seda Türgist hiljuti kuulda oli. Sel ajal toimetas wenelane Liiwimaal nõnda, et ligi 40 000 inimest puudu leiti, kes kas ära olid tapetud wõi wangi wiidud. Sellewastu sai ta kaunikesti kahju Helme all, kus temal üle 1500 wenelase ühes ülema sõjapealiku würst Aleksander Obolenskiga tagasi löödi. Selle rööwikäigu tegid wenelased suure rutuga, enne kui Liiwimaa seisused oma rahwaga kokku jõudsid tulla. Sündinud aastal 1502, paastus.
Aastal 1502, augustikuus walmistasid Liiwimaa seisused kõik jälle sõtta ja läksid wälja 2000 hobusega, 1500 Saksa jalamehega, mõnesaja talupojaga ja mõne suurtükiga. Aga leedulased ei tulnud jällegi, hoolimata kõigest wandekohustusest. Selle peale waatamata läks meister Wolter von Plettenberg Jumala nimel teele kunni Pihkwa alla ja sai oma õnneks kaks wenelast wangi wõtta, kes temale teada andsid, kui tugew moskwalase hulk oli ja kuda Moskwa suurwürst asjataks arwab meistriga taplust pidada, waid et tal nõu on seda pisikest sakslaste salka oma suure hulga keskele wõtta ja nagu loomi ees ajada kunni Moskwani ja siis kogu Liiwimaa üle käia. Kui nüüd meister wenelase ülemeelt kuulis, pidas ta oma asjad hoolega silmas ja lootis Juudas Makkabeusega Kõigewägewama peale. Ja kui ristiülendamise-päewa laupäewal waenlased suure tuhina ja kisaga peale tungisid, siis läks meister kartmatult waenlasele silmade alla, kes siis seda wähese sakslaste hulga julgust suuresti imestas. Ja kui nüüd mõlemad pooled teineteisele ligi olid tulnud, siis wõtsid wenelased meistri rahwa kõik keskele. Kui meister seda nägi, et ta oma rahwaga kuhugi põgenema ei pääse, wõttis ta julgust ja käskis wenelaste sekka esiteks suurtükkidega lasta, mis wenelastele hästi pihta käisid, siis läks julgesti ja waprasti peale ja
55
