ta wiimaks kuninga niikaugele sai, et see lubas kristlaseks saada. Ja kuningas tahtis, et meister peaks paawsti juures sobitama ja nõutama, et tema ja ta abikaasa kohe pärast ristimist, kui kristlik kuningas ja kuninganna, pidid kroonitama, mis meister Andreas von Stuckland talle ka lubas ja tõotas. Nüüd sai kuningas rõõmsaks ja lubas ordule tüki maad kinkida. Ja kuningas ja meister lahkusid sõbralikult. Kui nüüd meister koju tuli, teatas ta sest kohe paawst Innotsensile, kes sellest wäga rõõmus oli ja meistrile woli andis kuningat ristiusu kommet mööda kroonida.
Sel ajal oli Albrecht, seda nime II, üks Breemeni toomhärra, Riia piiskopkonna ülem, ja oli wiies Riia piiskopp ja Lüübeki piiskopkonna juhataja — see piiskopp Albrecht ja meister Andreas von Stuckland lasksid kaks kallist krooni teha ja läksid ühes Holmi piiskopp Hinrikiga ja weel teiste piiskoppidega ja hulga härrade ja rüütlitega suuresti ja toredasti Leedumaale kuninga juurde, kes neid suure iluga toredasti wastu wõttis ja ausasti üles pidas. Seal said kuningas Mendow ja tema kuninganna Marta kristliku ristimise ja meister ja piiskopp Albrecht kroonisid nad kristliku kombe järele, ja meister andis temale kõik Leedumaa lääniks, paawsti poolt. Seal ristiti palju muudki rahwast. Aga kui see kõik oli tehtud, siis reisisid meister ja piiskopid jälle koju. Sündinud aastal 1255.
Selle meistri walitsuse ajal sai Riia stift peastiftiks ja piiskopp Albrecht, seda nime II, oli esimene Riia peapiiskopp, ja tema oli kõige ülem aukandja niihästi üle kõigi piiskoppide Preisimaal kui ka üle kõigi piiskoppide Liiwimaal, niisama kui Preisi kõrgemeister ülem aukandja oli üle kogu ordu niihästi Liiwis kui Preisis. See meister Andreas walitses 6 aastat, siis lahkus ise ametist ja läks ära Saksamaale.
Everhart, üks Seine krahw, wiies Saksa ordu meister Liiwimaal, 1256—1258.
Aastal 1258 sai Liiwi ordu meistriks Everhart, üks Seine krahw, kes üks waga ja tark härra oli. Teda wõeti wastu Liiwimaal wäga austades ja kohe hakatuses pani ta oma rahwa jalale samaitide wastu, ja läks nende maale ja rööwis seal ja põletas ja tappis ja wõttis wangi palju rahwast, ja tuli siis suure saagiga jälle Riiga tagasi. Niisama tegi ta käigu ka Kuramaale ja weel teisi käikusid ordu waenlaste wastu. Kui kaks aastat oli walitsenud, jäi ta haigeks ja laskis enese Saksamaale wiia ning suri sinna.
31
