Käesolewa raamatu keele kohta peame tarwilikuks järgmist tähendada: Raamatu tõlkijale K. Leetbergile on omased mõnesugused kirjawiisilised, etümoloogilised ja sõnatuletuslised iseäraldused ning lahkjooned (näit. pian, jõuust, waese talupoegadele, Hoch-Saksa maad, Kuuramaa, Breemi linn, mosklane), paiguti aga ka liig isemoodi lauseehituslised ja stiililised omapärasused, mille esinemist tõlkija hea meelega oleks soowinud trükis alal hoida lasta. Aga et Eesti Kirjanduse Selts, kui asutus, kel ülesandeks on muu seas üldkeele kirjawiisisse ja grammatikanähtuste praktilisesse tarwitamisesse ühtlust soetada, iseäranis neis töis, kus normeeritud kirjakeel ainumaksew peaks olema ja mille liiki ka käesolew töö käib, oma keelelisi põhimõtteid loogilisuse nõudel peab kõige pealt just omades wäljaannetest tegelikult tarwitama, seepärast oli kirjastus sunnitud ühte ja teist K. Leetbergi kirjawiisi-iseäraldustest, niipalju kui need normeeritud kirjakeele raamidesse ei sündinud, kõrwale jätma; peale selle on kirjastus ka muidu siin-seal, kus see wäljaande stiilile wahel paremusena näis tunduwat, tõlkija kaasas omaltki poolt mõelnud tegew olla, nagu näit. ütlused uus rukis, shilling, saadikuid saatma, Kõigewägew Jumal, last, sidesõnalise seal j. t. ümber muutnud awaldusteks: uudserukkid, killing, saadikuid läkitama, Kõigewägewam Jumal, sälitis, siis j. t. Sellega ei mõtle aga Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus kaugeltki mitte eitada tõlke üleüldiselt aina häid wäärtusi, mis just K. Leetbergi keeles ja stiilis kroonika tõlkimiseks iseäranis kohastena ühemeelset lugupidamist teeniwad.
Need, keda käesolewa töö autori Balthasar Russowi tegewus eriti huwitab, wõiwad sellekohase ülewaate saada J. Ruusi kirjutusest, mis Eesti Kirjanduse Seltsi kuukirja „Eesti Kirjanduse“ 1. n-ris 1921. a. on ilmunud.
Eesti Kirjanduse Selts mõtleb edaspidi muu seas ka teisi tähtsamaid meie kodumaa minewikku käsitlewaid kroonikaid jõudu mööda Eesti keelde soetada.
174
