Järelsõna.
Kroonikate ehk ajaraamatute awaldamine on meie keeles alles wähe kultiweeritud ala. Peale Läti Hindriku kroonika ei olegi meil õieti weel muid sarnaseid ajaloo-allikaid ilmunud. Eesti kirjanduses on puudunud tänini weel niihästi Russowi ja Hiärni kui ka Kelchi meile nii tähelepandawad tööd. Ja ometi sisaldawad need ajaloo-allikad huwitawaid ning kindlaid tõsiasju meie kodumaa minewiku tundmaõppimiseks.
Silmas pidades, mäherdune tähtsus on seesuguste ajaloo-tõsiasjade kättesaadawaks tegemisel, wõttis Kirjanduse Selts juba umbes ilmasõja lahtipuhkemise aegu nõuks eestkätt Balthasar Russowi „Liiwimaa kroonika“ Eesti keelde soetamise ja seks kohase jõu leidmise, kelle hoolde kõnealuse wastutusrikka ja kaugeltki mitte tawalise tõlkimise-töö tegemise oleks wõinud usaldada. Peeti ju täiesti põhjendatuks see töö tõlkida nimelt originaalist, s. o. Alamsaksa keelest, mille mõistmine meil aga haruldus on. Eesti Kirjanduse Seltsi sellekohase ettepaneku peale wõttis keeleteadlane K. Leetberg tõlke walmistamise oma hooleks ja wiis selle ülesande lühema aja sees lõpule. Kuid käsikirja trükkiandmisesse tõid sõja-aegsed olud seisaku, osalt aga ka kawatsus, tõlget warustada mõnesuguste seletustega (muu seas iseäranis kohanimede asjus, mis meie päewini tihtigi teistsugusteks on arenenud, kui nad olid Russowi aegu), et seeläbi lugejale tööst selgemat kujutust wõimaldada. Sellekohaste jõudude ajapuudusel ei saanud seletuste andmise kawatsus aga kahjuks mitte teostuda, waid tuli see kroonika nüüd, mil seesuguste allikate tarwidus õpetusetegewuses kui ka wäljaspool kooli märksa tunduwamaks on kaswanud kui enne, ikkagi ilma märkusteta trükki anda. Kui aga kord selle töö uue wäljaande tarwidus päewakorrale kerkib, siis peaks talle wististi küll selgitawad märkused kaasa lisatama, kui seks wähegi wõimalust leidub.
173
