ei oleks alla annud. Sellepärast oli ka kuninglik armaada wägewa suurtükiwäega ja sõjamoonaga ühes paljude moonalaewadega juba walmis seatud, ja kõik see sõjawägi Narwas, Soomes ja ka Tallinnas oli käepärast ja ootas aga, miska need rahusobitused moskwalasega ometi lõpewad.
Ja ehk see waherahu küll pisike ja wähene oli, oli ta siiski suur ja tähtis tegu ja Kõigewägewama Jumala ime. Sest awalik on, et moskwalane Liiwimaa sõja algusest saadik kõik keisrite ja kuningate sobitused Liiwimaa pärast tagasi lükkas ja iialgi ei tahtnud, et Liiwimaast pidi räägitama, ja awalikult kuulutas, et tema ka kõige wähemat Liiwimaa kindlust käest ei anna, kui ka Rootsi, Poola ja Taaniga korraga tema pärast peaks sõdima. Seal tuleb Kõigewägewam Jumal ja tõukab kõrgi ja karuse hoopleja maha, nõnda et ta mitte ainult oma kõige suurema ja tähtsama asupaiga Liiwimaal, waid ka palju oma Moskwa pärismaid, linnu ja lossisid kaotab ja Rootsi kuningale, keda ta enese wastu hoopis wäheseks pidas, alla peab andma ja rahu paluma ja ka ära kannatama, et Rootsi kuningas oma riigi raja sügawale moskwalase maa sisse paneb.
Lõpp.
Selle armuliku ja imeliku wõidu, õnne ja ärawõitmise ja selle pisikese puhkuse eest peame meie, liiwimaalased, küll õigusega südamest Jumalat tänama ja temalt edaspidiseks uut rahu paluma ja ka kõige tõega püüdma, et meie oma wanast kurjast elust ja tahtmisest pööraksime ja tõsiselt meelt parandaksime, et mitte meie peale ei tuleks needmine, mis Kõigewägewam Jumal kõigile jumalakartmatuile ja patustpöörmatuile 3. Moosese raamatu 26. peatükis ja 5. Moosese raamatu 28. peatükis hirmsasti ähwardab, kui ta ütleb: Kui teie mind aga siiski ei kuule, siis tahan ma teid karistada weel seitse korda enam ja weel seitse korda enam ja weel kaks korda seitse korda enam, teie patu pärast. Nagu meil ka sestsamast rahwast ja nuhtlusest üks hirmus näitus on Jeruusalemma linna loos, mis linna ühes terwe Juuda kuningriigiga Kõigewägewam Jumal, just nagu Liiwimaadki, enne ka sagedasti suurte imelikkude wõitudega ehtis ja Sanheribi, Antiochi ja weel teiste wägiwallameeste eest kaitsis, päästis ja hoidis. Aga wiimaks, kui nad need suured Jumala heateod warsti ära unustasid ja edasi jäid oma tänamata ja patust-
171
