Karolus Güstafson, Torpa wabahärra;
Jürgen Boye, Eynesest;
Karolus Hinrichsen, Kankasest;
Hans Wachtmeister, Lagedilt;
Hans Berenthsen, Woorest.
Wenelaste komissarisid oli ka seitse, nimelt:
Knees Iwan Simenowits Lobana Rostowski, Gorodetsi asewalitseja;
Ignati Petrowits Tatussow, suurwürsti kojanõunik;
Drusina Pentelejow, kantsler;
Iwan Andreiwits Feffylatejow, kojajunkur;
Mihael Iwanowits Burtsow, kojajunkur;
Bohdana Ogarkow, sekretär;
Oszana Zasesyna, kirjutaja.
Kui need nimetatud komissarid 31. juulil ennenimetatud paigas jälle kokku tulid ja oma telgid olid üles löönud, siis waidlesid nad jälle, nagu ennegi, mõne päewa oma isandate ja wõimumeeste kõrguse pärast. Siis pandi jälle, nagu ennegi, tore laud telkide wahekohta, kuhu esmalt rootslased, siis moskwalased äärde istusid ja rahusobituse käsile wõtsid. Wiimaks, mitmepidise waidlemise peale, ei wõinud nad kestwat rahu teha, waid ainult waherahu kolme aasta peale niisuguste tingimustega, et Rootsi kuningale pidid majad ja kindlused, nagu Kägisalm, Kopori, Jammagorod, Iwanowgorod ja Narwa, ja kõik teised majad, mis ta ära oli wõitnud, kõigi wanast nende külge kuuluwate õigustega ja nende piiridega kätte jääma ja tema pidi neid nende kolme aasta jooksul rahus omaks pidama, ja et kõik wangid, kes weel elus olid, pidid kummaltki poolt wälja lunastatama, ja et kauplemine pidi waba olema, nõnda kui see wanast peale olnud. Nõnda sündinud wiiendal augustil.
Nõnda sai kõrgeaulik Rootsi riik omale pisikese rahuaja, peale seda, kui mitme wastasega terwelt kakskümmend kaks aastat ühte järge maal ja merel sõda oli pidanud, ja ses mitmepidises sõjas said rootslased esimest kord näha ja tunda, mis Rootsi kroon jõuab, mida nad enne mitte nii hästi ei teadnud. Ja ehk nad küll nii mõnda aastat ühte järge olid sõdinud, ei olnud nad siiski weel sõjast üsna wäsinud wõi tüdinud, waid olid weel hästigi walmis moskwalase wastu edasi sõdima, niikaua kui tahetakse, kui ta mitte
170
