Rootsis, ja kui nad Tallinnas sagedasti tuhandete kaupa paika pidasid ja kõik kodanikkude majad, kildimajad, mustpead ehk kompanii, niihästi Toompeal kui ka linnas, niisama kõik eluruumid ja nurgad ka wäljaspool linna neid täis olid ja nad sagedasti kõigile tallinlastele, kodanikud ja muud elanikud kokku, liig tugewad olid, siis ei ole ometi ühtki ülemäärast sõna, ka mitte ühtki wägiwaldset tegu päewal ega ööl terwel sõja ajal iial nendest kuuldud ega nähtud, ei alamast ega ülemast, waid nad on igal ajal nagu kord ja kohus üsna tublid, waiksed ja wagad olnud, nõnda et peaaegu mitte märgatagi ei olnud, kas linnas sõjamehi oli wõi mitte. Aga mis turul wahest kunskopi juures nende eneste keskel on sündinud, selle üle ei wõi ükski kodanik ega elanik kaebada. Aga kui nad moskwalase wastu pidid wälja minema, siis ei olnud neil ükski suwi nii märg, ükski sügis nii tormine, ükski talw nii külm ja ükski reis nii kauge ja hädaohtlik, et see neid oleks takistada wõi tagasi kohutada wõinud. Ja ehk küll kahjuks sagedasti palju wapraid mehi, rüütlid, käsutajaid ja liht sõjamehi Rootsi ja Liiwimaa wahel laewadega hukka on saanud ja talwe ajal ka jääle on külmanud, ja neid ka palju tormides ja lahingutes on langenud ja pisikestes taplustes sagedasti wangi wõetud ja Moskwasse ja Tatarimaale wiidud ja seal haledal kombel hukka saadetud: siiski ei ole nad ära tüdinud ega kartma löönud igal sügisel, talwel ja suwel merd ja maad mööda jälle tagasi tulemast Liiwimaa eest wõitlema, just nagu oleksid nad Kõigewägewamale Jumalale oma hingeõnnistuse juures tõotuse annud, et nad kõik Tallinna linna eest ja Liiwimaa eest tahawad surra. Sellepärast andsid nad oma hea rahuseisu käest ja olid pika rahu wastu, mis moskwalasega pidi tehtama, ja jätsid oma wanemad, majad ja maad, naised ja lapsed Rootsis maha ja tulid Liiwimaale moskwalase wastu wõitlema.
Ja ehk küll moskwalane ka rootslastele sagedasti rahu pakkus, kui need Liiwimaast lahti ütleksid, tahtsid nad siiski Tallinna linna ja Liiwimaa pärast ennem sõda pidada ja oma werd walada kui rahu saada Liiwimaa kaotusega. Ja et aulik Rootsi rahwas Liiwimaast nii kõwasti kinni pidas ja oma kuningriigi, oma elu ja wara ja kõik hea käekäigu kaalu peale pani, siis ei wõi sest muud arwata, kui et see Kõigewägewama Jumala tegu on, kes selle temale mitte ainult Liiwimaa, waid kõige risti-ilma kasuks peale pani.
164
