Lehekülg:Liiwimaa kroonika Leetberg.djvu/271

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nimetatud kuningas Johan III korralikkude abinõudega ja oma kõrgete kuninglikkude woorustega nõnda neile kõigile wastu, et neist keegi tema üle rõõmustada, kiidelda ega wõidust hõisata ei saanud, mispärast ta ka südamlikust lootusest ja julgusest Jumala peale igal ajal seda sõna on pidanud: Deus protector noster (Jumal on meie kaitsja), mis ta ka kõigi oma rahade peale laskis lüüa.

Niisuguste kõrgete ja tähtsate tegude pärast ja et ta kõrges aus ja lugupidamises oli, sai ta aega ja andis asja, et kõik wõimumehed terwes risti-ilmas temale sagedasti oma saadikutega külas käisid, ja see ei ole mitte wähe, et nii mitme kuninga ja wõimumehe ja mõnegi rahwa saadikud selle kõrgestnimetatud kuninga Johan III-nda ajal Rootsi riigis käisid, enam kui enne ühegi kuninga ajal Rootsi riigi hakatusest saadik, nagu seal olid Maksimilian II, Rooma keisri saadikud, Kaarel IX, Prantsuse kuninga saadikud, Poola kuninga Sigismund Augusti, Henriki ja Stefan Batori saadikud, Frederik II, Taani kuninga saadikud, Gregor XIV, Rooma paawsti saadikud, shotlaste saadikud, tatarlaste saadikud kaks korda, enne kuulmata asi. Ka käisid temal külas orduhärrad Malta saarelt, mis kaugel teinepool Itaaliat aset on, ja weel palju teisi isandaid, würstisid, raehärrasid ja linnasid.

Ja kui ta nimetatud wastaspooltega ja iseäranis moskwalasega Liiwimaa pärast mitu aastat otsa suurt sõda pidas, mis mitte wähe raha, toidumoona, suurtükkisid, püssirohtu, tina ja igasugu sõjamoona ei tarwitanud, mispärast Rootsi kroon mitte mõnda wähest summat, waid mõned miljonid kulda Liiwimaa peale kulutas ja iga aasta mitme laewaga määramata hulga moona sinna saatis, nõnda et ükski wõimumees terwes risti-ilmas sinna rohkem saata ei oleks wõinud ega saanud, ja kui wahest rahast puudu oli, siis ei hoolinud see kõrgeaulik kuningas oma kuninglikkudest lauanõudest, waid saatis neid mõnetuhande marga raskuses Liiwimaale sõjameestele palka maksta, et nad temale igal ajal warmad ja walmis oleksid moskwalase wastu minema, ja taas Liiwimaalt ei wõtnud tema mitte taalri wäärt kasuks kõigel sõja ajal, ja need maad, mõisad ja külad, mis ta Liiwimaal kätte sai, andis ta lääniks suuremalt osalt aadlimeestele ja mõnele kodanikule, kes ses sõjas tagasi olid tulnud, ja ka oma sõjameestele, kes teda truisti olid teeninud, et nad sellest elaksid, ja ei koormanud Liiwimaa kodanikke ja talupoegi ühegi kohuse ega maksuga terwel sõja ajal, nagu seda heermeister kohe Moskwa


161