Lehekülg:Liiwimaa kroonika Leetberg.djvu/256

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

takistasid, minema on kihutanud. Kolmandaks, et nad wenelastele sagedasti kahju on teinud ja palju wangis wenelasi linna toonud, kellelt iga kord häid teadusi sai, mida enne terwel sõja ajal mitte palju ei olnud sündinud. Neljandaks, et üsna ülirohkesti igasugu loomi Tallinna on toonud wähese raha eest, ja ehk nad need küll waeste Liiwimaa talupoegade käest olid wõtnud, olid nad need ometi moskwalase piiridest toonud, ja olid sagedasti ka wenelaste loomad majade juurest wõtnud ja Tallinna ajanud, nõnda et wenelastele kuhugi majadesse mitte üht lehma ei jäänud; ja olewat ometi parem, et tallinlased seda saawad kui wenelased. Wiiendaks olewat nad kogu Eestimaa kunni Peipsini Rootsi kuningale maksualuseks teinud ja Wene talupoegi terwel Liiwimaal niikaugele sundinud, et nad Rootsi walitsejatelt pidid rahukirju wõtma. Ja kõige wiimaks olewat nad sõjamehed, kes palka ei saa, kellega seepärast kerge on läbi saada.

Ja ehk neile talupoegadele üks aeg küll natuke kiitust anti, kadus see wiimaks siiski pea kõigile igamehe poolt ära. Sest kui Eestimaa talupojad, kes moskwalase all olid olnud, suuremalt osalt paljaks olid riisutud ja teistel rahukirjad Rootsi walitsuse poolt käes olid ja wenelased igas majas nüüd ka hoiatatud olid ning ennast paremini hoida teadsid kui enne, siis läks lugu saagi ja rööwiga natuke kehwasti. Aga et nad rööwimisega ja prassimisega üsna ära olid harjunud, tulid nad weel ikka jälle walitsuselt rööwiluba paluma; aga seda ei tahetud neile enam lubada ega wabaks anda. Ja ehk nüüd rööwimine küll hoopis keelatud oli, ei wõinud nemad siiski rööwimist mitte jätta, waid tulid salgakaupa kokku ja läksid salaja ööl ja päewal waeste talupoegade kallale, kellel walitsuse rahukirjad olid, ja riisusid neilt majades ja teede peal nende wiimase waranduse. Ja ehk küll Rootsi walitsus mõne neist laskis üles puua ja ära hukata, ei wõinud nad siiski oma rööwimist nii pea mitte unustada, sest nad olid sel ajal rööwimisest ja suurest prassimisest nii loderikuks läinud, et nad, niikaua kui rööwimine kestis, ühelegi inimesele enam midagi head ei tahtnud teha ja et ükski kodanik ega käsitööline omale ei tahtnud sulast ega poissi saada wõi pidada.


Aadli ja kodanikkude paha seisukord, 1581.

Ja ehk küll Eesti maade aadel ja ka Tallinna kodanikud linnas olid ja seal neil kasulikum seisukord ja selles kindluses enam kaitset oli kui talupoegade maal, siis oli neilgi ka oma rist ja kitsikus ja


146