et nad enam Rootsi kui moskwalase poole hoiawad ja neid sellepärast wahet pidamata ikka pitsitasid.
Nõnda said Liiwimaa talupojad kõiges Tartu stiftis ja Marienburi ja Wiljandi maakonnas ja weel teistes paikades, mis moskwalane oma wõimu alla oli wõtnud, ka weel Riia stifti omade ja kuramaalaste ja poolakate ja leedulaste poolt sagedasti kannatada. Seal olid waeste talupoegade õelamad waenlased talupojad ise ja wabadikud, kes nüüd rööwil käisid ja üsna sõjakaks olid saanud, kes maa wiisisid ja salajaid teesid ja radasid läbi wõsa ja räga paremini tundsid kui kõik teised sõjamehed. Ja on wõimata kirjeldada, kui tihti ja sagedasti need Harju ja Lääne talupojad mõnikord Rootsi walitsuse teadmise ja tahtmisega, mõnikord ka tahtmist wastu, aastad otsa pea iga kuu ja nädal, talwel ja suwel ilma wahet pidamata, terwel Eestimaal kunni Peipsini ja Marienburini oma rööwi- ja rüüstukäikusid tegid. Ja oli tõesti sel ajal Liiwimaa niihästi tema oma elanikkude poolt, saksast ja mittesaksast, kui ka teiste wõõraste rahwaste poolt nii paljaks pühitud, et mõnes paigas enam loomi ega inimest järele ei jäänud, rääkimata sellest, mis wenelased ja tatarlased olid teinud kõige sõja aja.
Selle talupoegade sõja pärast tõusis Tallinna kodanikkude wahel sagedasti ägedaid waidlemisi. Sest mõned neist ütlesid, et ei olewat õige, et talupoegadele ja kõigile wabadikkudele woli antakse waeseid talupoegi rööwida ja maad rüüstata. Ja ehk need waesed inimesed küll moskwalase alamad on, siis on nad oma tahtmist wastu seks sunnitud ja oleksid ennem sakslaste kui moskwalase alamad. Peale seda, kui rahu tuleb ehk kui waestelt talupoegadelt enam midagi rööwida ei ole, hakkawad waesed talupojad ja wabadikud küll linna kodanikke ja teisi elanikke rööwima ja tapma, nõnda et keegi linnast wälja maale ei julgeks minna oma asju ajama. Sellewastu ütlesid teised jälle, et iga paha asi millekski ikka hea on, sest selle talupojasõja läbi olewat ka midagi head tulnud, nagu esiteks seda, et talupoegade läbi wenelased linna wärawatest eemal hoitakse, et nad mitte enam ligidatest kindlustest alla ei lange ja linna ees oma tapmiste, rööwimiste ja põletamistega ei mässa, ja ka mitte enam nii tihti larmi ei tõsta ja mitte enam nii sagedasti päewal ja ööl hädakella hüüdma ei pane, nagu seda enne küll kõigel sõja ajal oli sündinud, ilma et linna kaitsewäed seda kudagi oleksid keelda wõinud. Teiseks, et nad Wene wahimehed maanteedelt, kes moonawedu Tallinnasse
145
