katsunud, ilma midagi kätte saamata, siis nad taotlesid rahu nende Tartu waenlastega. Aga need ei tahtnud rahu teha, waid olid oma kindluse pärast suuresti uhked ja suurelised, mis siis piiskopp Albrechti, meister Volquini ja kõiki orduwendi wäga pahandas. Sellepärast nad hakkasid kõik sala ja waikselt kõige tõega jälle walmistama, et weel kord Tartu wenelastega õnne katsuda; nende hulka tuli ka Uggenuse piiskopp Hermann ja Orlemünde krahw Albrecht, kes ordu teenistusse oli astunud. Kui nad nüüd kõik walmis olid, läksid nad terwe koguga Wõrtsjärwe poole ja sealt edasi ruttu Tartu peale. Ja Tartu ei olnud seekord mitte müüritud linn wõi loss, waid ainult puuloss, ehitatud plankudest ja mullawalliga sõja wastu ja kindlustatud. Ja sakslased kutsusid esiteks neid heaga end alla andma. Aga wenelased andsid oma kommet mööda ülbeid sõnu ja lootsid, et neid Nowgardist ja Pihkwast päästma tullakse. Aga kui Saksa härrad nägid, et seda maja ilma wägiwallata kätte ei saa, hakkasid nad kõigest jõust peale tormama. Ja ehk küll wenelased ja eestlased mehiselt wastu panid ja sakslastele tulega ning teiste abinõudega palju kahju tegid, said sakslased neist wiimaks ometi wõidu, wõtsid lossi tormiga ära ja tapsid kõik wenelased ja eestlased, kes seal olid, maha, ühes lossi würstiga; pärast põletasid ja lõhkusid lossi maani maha. Aga kui abiwägi Pihkwast tuli ja kuulis, et Tartu nõnda oli ära wõetud, läksid nad kõik koos kurwalt jälle tagasi. Kuid kristlased olid selle suure wõidu pärast suuresti rõõmsad terwel maal. See sündis 1230. aasta ümber.
Eestlaste allaheitmine. Tartu piiskopkond.
Kui nüüd eestlased, saarlased ja teised, kes kristlastest olid ära langenud, Tartu lugu kuulsid, siis nad ehmatasid suuresti ja läkitasid suurest kartusest saadikuid piiskopp Albrechti juurde ning palusid armu ja andsid kõik kristlased, kes nende käes wangis olid, jälle wabaks ja tõotasid ka, mis siiasaadik olid maksmata jätnud, kahekordselt tasa maksta.
Siis pidid eestlased igal pool kokku tulema ja peale kirikute ja kloostrite ka iseeneste majad ja külad üles ehitama. Ja kõik need, kes siiamaani kaua aega padrikutes olid peidus olnud, pidid wälja tulema takistamata oma põldu harima, mida mitu aastat enam ei olnud sündinud. Aga need eestlased, kes sakslaste wastu olid õiglased
25
