Lehekülg:Liiwimaa kroonika Leetberg.djvu/249

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

paigas kui ka terwel Harjumaal tappes ja rööwides, lõid wanad surnuks ja wiisid noored kaasa. Siis tulid hobuste seljast maha ja otsisid wõsad ja rägad läbi, ja nõnda kui jäneseid jahil kisatakse, kisasid nemad inimesi ühed wastu teisi, ja hoidsid põletamast täiesti tagasi, et mitte näha ei oleks, kust nad tulewad ja kuhu lähewad ja kuhu nende eest wõiks peitu minna.

Kui nüüd terwe Harjumaa haledal kombel tühjaks oli rüüstatud, siis läksid tatarlased Läänemaale Haapsalu maja wälja päästma, kus mõnisada talupoega Narwa käigu suurest lootusest piiramas olid ja nii suurt kitsikut tegid, et wenelased Haapsalus tatarlastelt pidid abi ja päästmist paluma. Neile tatarlastele oleks wõinud kergesti wastu saada, kui Rootsi sõjameestel õnnetu Narwa piiramise pärast mitte julgus ja lust kaduma ei oleks läinud. Sest aasta eest olid rootslased kurtmata ja kaebamata wäikese salgaga kunni Wõnnuni üle wiiekümne Saksa penikoorma moskwalasele külla läinud. Aga nüüd otsis see pisike tatarlaste salk rootslast ja ajas neid taga, mida neil nende kasuliku seisu pärast kerge oli teha, sest et rootslased Narwa käigust ja ka piiramisest üsna wäsinud olid.

Kui tatarlased Haapsalu maja olid wälja päästnud, siis mässasid nad Läänes niisama hirmsasti kui Harjuski, ja wõtsid palju waeseid inimese kinni ja wiisid ära, hoolimata sellest, et Läänemaa seekord nende oma isanda moskwalase maa oli. Mitte kaua pärast seda, kui see tatarlaste salk Harjust ja Läänest ära Riia stifti oli läinud, ja waesed talupojad, kes metsades, soodes ja rabades peidus olid olnud, nüüd jälle koju olid tulnud, tuleb teine salk wenelasi ja tatarlast sedasama teed Rakwerest jälle peale, teadmata ja ootamata, kes jälle talupoegadele ja nende naistele ja lastele, kes endisest Tatari salgast weel olid üle jäänud, armetult peale langeb ja nad kinni wõtab. Siis oli Harjumaal häda häda peale. Sündinud oktoobrikuus 1579.


Kuri ilm, 1580.

Aastal 1580, 25. juulil, tõusis Liiwimaal ja iseäranis Järwamaal jäle kuri ilm müristamise, wälgu ja rahega, nagu tahaksid maa ja taewas hukka minna. Tuli nii suurt ja paksu rahet, mis mitte ainult wilja Paide ümber mõne penikoorma maa peal maha ja puruks ei peksnud, nagu ei oleks sinna midagi olnud külwatud — kust siis ka midagi ei saadud —, waid lõi ka metsas ja wäljadel loomi ja


139