Liiwimaa kroonika neljas osa.
Dünaburg mõetakse wenelastelt jälle tagasi, 1577.
Kui nüüd moskwalane palju maid ja kindlusi Riia stiftis ja Lätimaal ära oli wõtnud, mis Riia linnale ja Kuramaa seisustele mitte wähe tuska ja muret ei teinud ja iseäranis riiglastele suureks tüliks oli, et ta oma raja waewalt kuus penikoormat Riia linnast eemal pidas ja kogu Wäina jõe ülewalpool Riiga, kust kõik moon ja kaubad ja igasugu tarbewaru alla tuleb, ära oli wõtnud, ja riiglased ka kartma pidid, et nad sest kutsumata naabrist mitte nii pea lahti ei saa, sest et sel ajal weel suurt jõudu nende naabri moskwalase wastu käepärast ei olnud: siis pidasid mõned head ja hoolikad mehed Kuramaal ja Riia stiftis kõwa nõu ja mõtlesid järele, kuda moskwalaselt kawalusega mõned majad ja kindlused, kus mitte üsna palju wäge sees ei ole, ootamata peale minnes jälle saaks ära wõtta. Sellepärast katsusid nad seda esiteks Dünenboriga ja kui see maja äkilise pealeminekuga imelikul wiisil kätte saadi, siis püüti neid asju edasi ajada.
Johan Bürink wõtab Wõnnu tagasi ja teisi lossisid, 1577.
Siis mõtles Johan Bürink, üks kirjutaja ja Treideni lossi walitseja, ka mõne kawala plaani, kuda moskwalaselt Wõnnu linna ja lossi peene ja kawala wiisiga saaks ära wõtta. Ja kui ta teada sai, et nimetatud kindluses wähe kaitsewäge oli, laskis ta sala ja tasa kaks pikka redelit teha, ja kui need walmis olid, siis läks 100 Saksa ja 80 Poola ratsanikuga ja 200 talupojaga öö ajal Wõnnu poole ja wõttis need kaks tormiredelit kaasa. Ja kui ta oma seltsiga Wõnnust mitte enam kaugel ei olnud, siis oli seal üsna palju koeri, kes ilma peremeheta ümber jooksid ja neid surnukehasid kiskusid, mis
126
