dentisid, pastorid, doktorid ja jutlustajaid igal ajal on teinud, mis kiiduwäärt eeskujule siis minagi olen järele teinud ja ei ole ka tõesti mitte oma kasu pärast, ka mitte kellegi heaks meeleks wõi pahandamiseks, waid Jumala auks ja kõigile Liiwimaa järeltulijatele kasuks seda ette wõtnud, ja ei ole ka mitte rõõmuga — Jumal teab seda —, waid suure kurbtusega, ohates ja silmaweega selle kallal kirjutanud. Et aga mitmed sellepärast üsna kannatamatud on ja minuga mitte hästi rahul ei ole, seda ei wõi ma mitte just pahaks panna, sest et see inimene weel sündimata on, kes kõigile inimestele sõnade ja tegudega meele järele oleks, ja minu enesega ja meie kõikidega lugu nõnda on, et kui meile tõtt öeldakse, siis me sellest tahame rahutuks minna. Aga olgu selle kõigega kuda on, mind sundis üks kindel tõe troost ja minu hea südametunnistus ja üks Saalomoni sõna, Tark. S. 28: „kes noomib, sellest peetakse enam lugu kui sellest, kes meelitab,“ mitte ainult Liiwimaa lugusid edasi kirjutama, waid ka neid lugusid, mis enne unustuses ja teadmata olid, ühes sisse wõtma, ja Jumala tegu, nagu sünnis, kõige rahwa ees kuulutama, nagu püha Taaniel manitseb, Laul 9: „Kiitke Issandat, kes Siionis elab, kuulutage rahwale tema tegusid!“
Ja et see ka mitte tühine asi ja Jumala imetöö mitu aastat Tallinnaga on olnud, nagu seda paljudes ajalugudes mitte leida ei wõi, millest igaüks imestama peab, sellepärast ei ole mitte üsna ilmaaegu ja tarbeta sellest lühidalt midagi jutustada ja meelde tuletada. Sest see on ju õige ja tõsi, et hea ja kuri, see on arm ja karistus, ainult Kõigewägewamast Jumalast tuleb, nagu seda Püha kiri ja paljude maade ja linnade saatus ka tunnistab ja kinnitab, millest ka Teie Aulik Tarkus ja Auwäärt Tallinna linn mitte wähene tunnistus ja eeskuju on, mis linna Kõigewägewam Jumal tema mitmesuguste pattude ja pahategude pärast ka mitte wähe ei ole karistanud ja ei ole ka seda karistust ja häda ilma hoiatamata saatnud, waid peale selle, kui oli palju aastaid enne mõne truu õpetaja läbi ja wiimaks weel wähe aegu enne õnnetust õndsa härra Petrus von Hall’i läbi neid lasknud truisti hoiatada ja neile kõike tulewat nuhtlust kuulutada, kui see õnnis Petrus von Hall püha Olewiste räästoolis Jumala asemel tallinlasi tihti ja sagedasti suure agarusega ja kõige tõe ja lahkusega noomis patust pöörma ja tõsiselt meelt parandama, kusjuures ta ütles, et kui tallinlased oma pahast elust mitte aegsasti ei lahku ja ümber ei pööra, siis tuleb
118
