olid nad osalt ära põgenenud, osalt sõtta kaasa wõetud. Niisama langes ka mõni lipp Rootsi rüütlid ja jalamehi Wiiburi kaudu Wenemaale Nöteborki ja Kägisalme, kus nad oma tahtmist mööda rööwisid ja põletasid ja moskwalasele kauaks ajaks maale jäid ja suuresti halba ja kahju tegid.
Selsamal ajal käisid ka Tallinna sõjamehed: mõisamehed, maasulased ja talupojad Eesti mail rööwimas ja mässamas, ilma et moskwalane wähegi oleks wastu pannud, mis ta wähese rahwaga küll oleks wõinud ära keelda, kui tal ülearust rahwast oleks olnud, mis ta oma salkadest oleks wõinud ära anda. Aga et ta oma maad waestele talupoegadele ja pärisorjadele saagiks jättis ja neilt niisugust halwakspanemist pidi kannatama, mis tema uhkele waimule, kes ennast sel ajal kõigist keisritest ja kuningatest kõrgemaks pidas, wäga häbistaw ja piinlik oli, sellest peab otsustama, et tal armast sõjarahwast sel ajal palju järel ei wõinud olla.
Wenelaste rüüstukäik kunni Tallinna alla, 1577.
Selsamal korral, kui suurwürst Riia stiftist ära tuli, läksid Rakwere ja Narwa wenelased Tallinna poole, ja et nad päewaajal linnast ei julenud mööda minna, läksid nad mihklipäewa paigu ühel pimedal ööl sealt mööda ja panid püha Johannese weski juures ühe osmiku põlema, mis pimedal ööl taewa all hirmsasti paistis, millest linnas suur larm sündis. Seal kuuldi püha Johannese weski poolt Liiwamägedest wenelaste hirmust kriiskamist ja suurt kisa. Selle kisaga läksid nad ruttu minema. Teisel päewal aeti neid taga, aga ei saadud enam kätte.
Sabaga tähest, 1577.
Aastal 1577, nowembris ja detsembris, oli hirmus sabaga täht näha, mispärast mõned liiwimaalased ütlesid, et taewas, päike, kuu ja tähed moskwalase koledatest hirmutegudest hirmul ja liikwel on. Mõned lootsid ja ütlesid, et nõnda kui see endine sabaga täht liiwimaalastele suurt õnnetust ja muutust kuulutas, ei pidanud ka see praegune moskwalasele midagi head kuulutama ega tähendama.
116
