loomad üles ei saaks tulla. Ja kesk teed tasandikul seisis kõrge ja ilus roheline puu pikkade ja laiade okstega ja puu all olid ümberringi mõned pingid tehtud. Sealt waatasid nad ka iga päew kõige lusti ja rõõmuga pealt, kuda kõigi rahwaste laewad sisse ja wälja sõitsid ja uhkesti loowisid, ja iga kord kui tulid ehk ära sõitsid, siis reidil wägewaid au- ehk rõõmupaukusid lasksid. Ja kui kaubasellid tahtsid laewale minna ja maalt wälja sõita, siis tulid kodanikud, sellid, naised ja neitsid neid üles Roosiaeda saatma, kus siis halja puu all lahkumisejooki joodi ja lauldi ja tantsiti. Aga moskwalase piiramise ajal tustiti see tore rõõmu- ja lusti-aed ümber ja sai heinaaiaks, ja nüüd on temast tallinlased kraawi ja walli teinud Suure Rannawärawa suure torni ette.
Mõisameeste ettewõtted. Lüübeki laewad wõetakse ära, 1574.
18. juunil tulid mõisamehed oma reduleerist, rööwihimust aetud, jälle wälja ja luurisid ja riisusid Wiljandi ja Põltsamaa ümberkaudseil mail, põletasid külasid ja tapsid palju waeseid talupoegi.
Sel ajal langesid nad ka Põltsamaa alewi peale, pistsid ta põlema ja tulid härtsog Magnuse kojanõuniku Diderik Farensbeckile (Haimrest) ja mõnele teisele kojaperelisele ootamata peale ja wiisid nad ära wangi ja läksid suure saagiga jälle oma reduleeri.
Selsamal ajal wõtsid Rootsi kuninga laewad 16 Lüübeki kaubalaewa ära, mis Narwast tulid ja igasugu kauba ja kalliste nahkadega lastitud olid. Et aga nende laewade admiral wastu hakkas ja mõned rootslased maha laskis, siis said rootslased wihaseks ja lõid sellepärast tema ja mõned teised Lüübeki omad maha. Aga kui teised Lüübeki omad seda nägid, siis sõitsid mõned neist jälle Narwa, mõned kargasid paati ja tulid sellega Tallinna.
Mõisameeste lugu, 1574.
30. juulil aastal 1574, kui mõisamehed oma reduleeris selle rööwiga, mis Wiljandi ja Põltsamaa mailt kaasa tõid, rõõmu jä lusti pidasid, tulid wenelased ja tatarlased, mõnituhat meest, üsna ruttu ja ootamata neile peale, lõid neid palju maha, wõtsid wangi ja said suurema hulga saaki kätte ühes mõisameeste hooste ja sõjariistadega ja tegid nõnda oma wiimatise kaotuse jälle tasa. Pärast seda läksid needsamad wenelased Märjamaa kiriku peale, kuhu palju talupoegi naiste ja lastega warju oli põgenenud, ja lasksid
77
