inimesi öö aegu nende elumajades, aedades ja küünides ja wiisid talupoegade lehmad ja woorimeeste hobused linna alt karjamaalt ära ja pidasid terwet Harjumaad omaks kunni nimetatud Tallinna linnani, nõnda et ükski aadlimees terwel Harjumaal oma mõisa ja maade üle enam isand ei olnud, ja et talupojad kaks penikoormat teed linnast Paide wenelastelt pidid rahukirjasid wõtma ja niihästi neile wenelastele kui ka sakslastele, oma isandatele, maksu maksma.
Sel ajal hakkas hädakell Tallinnas alles õieti käima päewal ja ööl ja olid ka tallinlased nii araks tehtud, et tornides igapäew mõned wahid pidasid, kes iga kord hädakella pidid lööma, kui wenelasi nägid tulewat. Sagedasti lõid need wahid ka siis kella, kui mõnda talupoega kaugelt nägid, ja tegid kõik uulitsad larmi ilmaasjata täis. Siis oli kõik rõõm otsas kogu maal ja suured Liiwimaa torupillidki pidid warjule pugema. Mis seisukord seal Tallinnas ja terwel Harjumaal oli, seda ei wõi, nii hale ja armetu kui ta tõepoolest oli, lühidelt mitte küllalt kirjeldada. Siis ütles üks kodanik teisele: „Oh et ma seda päewa näha saaksin, et neist nahkkelladest, see on: trummidest, kord lahti saaks ja talupoegade torupillid jälle kuulda oleksid ja ka need pikkade sukkadega wõõrad kord ära kaoksid ja et pikkade pükstega wõõrad, see on: laewnikud ja meremehed, jälle wana wiisi meile käiksid!“ Ohkamisel ja kaebamisel ei olnud siin määra ega otsa. Kadusid ka kõik nägusad meeste wooderdatud riided ja naiste nägusad kübaraehted, käekotid, kuldkeed ja iluehted, ja ka kõik mantliplaadid ning pandlad ja kõik neitsite kullatud ja pärlipaelad. See kõik oli pikasukaliste wõõrastega ära söödud.
Tallinna Roosiaed.
Sel suwel, aastal 1574, sõitis jälle terwe kogu Lüübeki laewu Narwa. Seal seisid Tallinna kodanikud ülewal Roosiaias ja pidid waluga pealt waatama, et laewad nende linnast mööda sõidawad. Aga mõned trööstisid iseennast asjata ja ütlesid, et need on sõjalaewad, mis lähewad Narwat piirama ja tagasi wõtma.
Et Tallinna Roosiaeda siin sagedasti nimetatakse, siis pean temast ka lühidelt teadust andma. See Roosiaed oli aset Suure Rannawärawa ees, üsna ligi suurt linna torni. Ja kaupmehed olid häil aastail selle aia mullaga kõrgeks tõstnud ja kõrgeks tasandikuks teinud ja rõõmsaks wäljawaateks merele ja muude kohtade peale ümberringi waadata, ja müür käis ümberringi, et sead ega muud
76
