siiski elama. Ja ka pea kõik Shoti pealikud ja juhatajad, kes tormijooksmisel olid üle jäänud, suured nägusad mehed, löödi armetult maha. See tüli ise aga oli ainult Saksa mõisameeste ja Shoti maasulaste wahel alganud, ilma et Shoti ratsanikud ja mõisamehed osa oleksid wõtnud, ja ehk nad küll ka sadulas olid, jäid nad ometi rahule ja waatasid pealt, mis mängust wälja tuleb. Aga kui nad nägid, et wõit sakslastel oli, siis saatsid sakslaste juurde ja lasksid wabandada, et nemad sellest Shoti maasulaste mässust midagi ei tea ega endid nendega sakslaste wastu ka mitte ei ole ühendanud. Sellepärast wõtku sakslased nende ilmsüütust tähele panna ja ärgu maksku neile teiste süü pärast, mis ka sakslased nõnda wastu wõtsid ja neile rahu tõotasid. Aga kui teised Shoti maasulased nägid, et nende asi luhta oli läinud, läksid nad ruttu oma lipuga wenelaste juurde Rakwere maja alla, kus neid suure rõõmuga wastu wõeti.
Siin pidasid sakslased ja shotlased, ühe isanda mehed, isekeskis taplust, ja moskwalane sai wõidu ja triumfi omale. Aga kui shotlased selle mängu tüki aega hiljem wastu ööd oleksid alganud, siis oleksid nad üsna kergesti kõigist sakslastest Rakwere all jagu saanud. Sest sakslased olid üsna purjus ja olid päewa otsa nõnda joonud, nagu seda enne iial terwel piiramise ajal polnud sündinud; sest nüüd maitsis neile wärske saagi peale jook hästi, mis neil peaaegu elu oleks maksnud. Shotlased aga, kes wenelaste juurde olid põgenenud, wiidi, ehk neid hakatuses küll hästi wastu wõeti, ometi pärast rootslaste äraminekut wangis ja seotult Moskwasse, kus Rakwerest tulnud wenelased teistele Wenemaal selgeks tegid, et nemad need shotlased oma waprusega tapluses wangi olewat wõtnud. Ja need waesed mehed, üle seitsmekümne, saadeti Moskwas üsna armetult surma. See oli shotlaste õnn Liiwimaal.
Rakwere piiramise lõpp, 1574.
25. märtsil lahkus härra Klaus Akesen terwe leeriga Rakwere alt ja läks ära; kui suureks kurwastuseks ja südamewaluks meie omadele ja mäherduseks rõõmuks ja hõiskamiseks wenelastele, seda wõib iga mõtleja küll arwata. Ära minnes mässasid ja möllasid mõisamehed Harjumaal koledasti. See maa on juba wanasti ikka Tallinna majale kuulunud, aga palju maakoorijaid pidasid seda kõik nagu moskwalase maaks, et nemad aga wabalt saaksid rööwida, mis siis ka moskwalasele asja andis seda paika omaks kaitsma hakata.
74
