maal jala pidi käima ehk rändama, sest aadlikud wiisid teda Saksa keele pärast ilma maksuta ja talupojad üsna pisikese maksu eest hobuse ja wankriga ühe juurest teise juurde, kuhu ta tahtis minna, ja teel polnud tal tarwis söögi ja moona pärast mures olla: seda sai sakslaste käest muidu ja mittesaksa talupoegade käest ühe Lüübeki kuuiku eest omale ja hobusekondile terweks ööks ja päewaks. Ja sakslasele, oli ta nii waene ja alatu kui tahes, pandi seda wäga pahaks, kui ta mõne härra ehk aadliku mõisast mööda läks, kus sakslane oma Saksa keele pärast ikka armas külaline oli ja kõik prii sai. Ja kui mõni sakslane midagi nuhtluse wäärt kurja oli teinud, siis käidi temaga tema Saksa soo pärast ikka heldemalt ümber kui mittesakslastega. Ja ei tahetud ka neid mitte hea meelega põlatud ametite peale wõtta teiste sakslaste häbiks. Ühe sõnaga, Liiwimaa oli niisugune maa, et kõik, kes Saksa maadest wõi mujalt sinna tulid ja maa olukorda ja häid päewi õieti tunda said, pidid ütlema ja tunnistama: Lyfflandt — Blyfflandt![1] Sest seal ei puudunud midagi, mida inimese lõbuks, rõõmuks ja heaks eluks maa peal tarwis on. Aga Moskwa pika sõjaga tuli kõigisse neisse nimetatud iludesse, rõõmudesse ja heasse elusse suur muutus.
See maa oli, enne kui sakslased tema ära wõtsid ja ristiusku pöörsid, päris barbaarne ja paganlik ja linnadest, alewitest, lossidest, kirikutest, kloostritest ei teadnud tema elanikud midagi; alles sakslased hakkasid neid maal ehitama. Ja enne kui ristiusk maale tuli, pidasid Liiwimaa paganad mitmesugust jäledat ebajumala teenistust päikese, kuu ja tähtedega, niisama ka madudega ja teiste loomadega. Ja on ka põõsaid pühaduseks pidanud, kust ühtegi puud ei tohtinud raiuda, ja olid niisuguses sõgeduses, et see, kes sest arwatud pühadusest mõne puu ehk rao pidi raiuma, kohe sealsamas pidi surema. Seesugust ebausku ja tühja arwamist on weel tänapäew alale jäänud mõnes paigas, kus Jumala sõna ei õpetata.
Selle maa walitsejad on olnud esiteks härra ordumeister oma komtuuride ja fogtidega, siis Riia ülempiiskopp ühes nelja teise piiskopiga Tartus, Saares, Kuramaal ja Tallinnas. Ordumeister pidas oma koda kui maawürst Wõnnus, ülempiiskopp Kokenhuusis, Tartu piiskopp pidas oma olemist Tartu lossis, Saaremaa piiskopp Kures-
- ↑ Liiwimaa on jäämamaa. Blyfflandt praeguses Saksa keeles: Bleibland. Ü. p.
18
