oli. Aga et ta tormijooksude ettewõtmiseks arg sõjamees oli, tahtis ta suure laskmisega oma õnne katsuda. Kui see tal aga ei õnnestanud, pidi ta häda pärast ometi torma kallale tungima, sest ta pidi ka rootslaste wäljapäästmist kartma. Aga tal oli seekord kerge seda maja tormiga ära wõtta, sest et seal sõjawäge sees ei olnud.
See oli esimene maja ehk kindlus, mis moskwalane oma eluajal tormiga ära on wõitnud, sest kõik moskwalase sõjakunst ei seisa mitte suure mehisuse, wapruse, wõimu ja tugewuse peal, waid juhuse, äraandmise, kawaluse, hirmu ja ähwarduse peal, miska ta palju maid ja kindlusi ära on wõtnud ja kätte saanud. Aga kus natuke wastu on hakatud, seal ei ole ta midagi suutnud ära teha.
Kui nüüd wenelane Paide majasse pääsis, läks tapmine lahti ja wõeti kõik ette, naised ja neitsid, aadlist ja mitteaadlist, maha arwatud mõned waesed talupojad, kes kawaluse pärast olid ennast alla wangitornidesse lasknud ja ütlesid, et nemad on wangis inimesed, härtsog Magnuse mehi Põltsamaalt. Need jäeti elama ja lasti sealt luuletatud wangist lahti. Aga asewalitseja Hans Boy ja palju teisi rootslasi, sakslasi ja mittesakslasi wiidi suurwürsti ette, kes nad elawalt laskis warda külge siduda ja surnuks küpsetada, ja see küpsetamine Paide all kestis mõnda päewa. Ja oli sel ajal surnud kehasid Järwamaal igal pool nii palju maas, et koertel, metsloomadel ja lindudel neid kaua küll sai kiskuda, sest ei olnud kedagi, kes neid oleks maha matnud.
Wenelased wõtawad ka Uuemõisa, rootslased taganewad, 1573.
11. jaanuaril wõttis moskwalane Uuemõisa, kus need kaks suurtükki olid, ära ja wõttis Rootsi sõjamehed, kes suurtükkide juurde olid jäänud, ühes mõisa junkruga ja kõik talupojad nende naiste ja lastega, ülepea ligi 300 inimest wangi ja saatis junkru suurwürsti juurde Paide, kus ta ka ühes oma kälimeeste ja sugulastega tulel surnuks küpsetati. Kõik teised, Rootsi sõjamehed ja talupojad, suitsetati ja põletati Uuemõisas surnuks. Siis nad rüüstasid nimetatud mõisa nõnda ära, et kes seda juhtus nägema, sel ihukarwad püsti tõusid. Natuke enne seda olid Tallinna kodanikud rohu ja tina suure hädaohuga lasknud ära wiia. Kui lossist ka sel ajal mõnda hobust oleks suurtükkide järele saadetud, siis oleksid need ka Rootsi kuningale ehk alale jäänud.
11. jaanuaril läks sõjaülem Klaus Akesen oma meestega teele waeseid inimesi Uuemõisast wälja päästma. Ja kui ta kolm
67
