Liiwimaa kroonika esimene jagu,
kus ristiusu ja kristliku walitsuse hakatusest ja selle maa olukorrast lühidalt jutustatakse.
Liiwimaast.
Liiwimaa on oma nime saanud liiwlastest, kes wana rahwas ja selle maa elanikud igal ajal on olnud ja praegu weel on, ja on terwe Liiwimaa pea 120 penikoormat pikk, Narwast kunni Meemelini arwatud, ja 40 penikoormat laiuti. Kõik see maa jaotatakse esiteks kolmeks peaprowintsiks, nimelt Eestimaa, Lätimaa ja Kuramaa, millel kõigil jälle oma teised isemaakonnad on. Eestimaa on kõige ülem ja parem ja tema maad on Harju, Wiru, Alutaguse, Waidla, Otepää, see on Tartu stift, Järwa ja Lääne. Siis on weel mõned saared, mis Eestimaa külge kuuluwad, nagu Saaremaa, Hiiu, Muhu, Wormsi, Prangli, Kihnu, Osmussaar ja weel teisi, mis kõik täis rahwast ja millest Saaremaa ja Hiiu kõige suuremad, sest Saaremaa on 14 ja Hiiu 9 penikoormat pikk ja 4 penikoormat lai. Ja nende maade ja saarte rahwad tarwitawad kõik Eesti keelt, aga mõnel pisikesel saarel tarwitatakse ka Rootsi keelt — tunnistuseks, et nende maapaikade elanikud Rootsist wõi Soomest peawad pärit olema. Aga ülematel, aadlil ja kodanikkudel oli Saksa keel üleüldine.
Eestimaa maakondades on järgmised linnad ja lossid ühes nende alewitega olemas. Harjus on linn ja loss Tallinn, ühes Kiwiloo ja Paadisega. Wirus on Rakwere, Toolse ja Porkuni lossid. Alutaga on Narwa, Etsi ja Nyeschloti kindlused. Otepää ehk Tartu stiftis on Tartu linn ja loss ja weel Wernebcke, Kirienpol, Oldentorne, Helme, Rõngu, Rannu. Järwas on lossid Paide, Laiuse, Põltsamaa,
15
