ja seda, mis nõuks olete arwanud, esiteks teada annaksite. Ja meie ütleksime siis auwäärt raadile seda hoolega ja targu jälle kätte, ja siis peab teile rutuline ja asjakohane wastus saama.“
Esimese läbirääkimise lõpp.
Selle peale wastasid nad, et asja suur tähtsus ei luba mitte seda nii lühikese ajaga ja rutates teha, ja palusid seepärast asja edasi lükata kunni järgmise päewani, siis tahtsid Tallinna saadikutele jälle wastust anda; aga nüüd olgu nemad nii lahked nendega leiba sööma. Mis ka sündis. Seal olid siis ühes üle laua istumas mõned Saksa raehärrad ja kodanikud Tartust, niisama mõned nägusad Wene härrad ja bojaarid, kes ennast tallinlaste wastu üsna sõbralikult näitasid. Seal tarwitati seekord ka igasugu plaanisid, kawalusi ja sepitsusi, mida aga arwata wõis, nende nõule kasuks ja moskwalasele tuluks. Ja ehk küll liha söömine paastu ajal wenelasele hirmus asi on ja nemad seda kudagi sallida ega pealt näha ei wõi, anti seekord siiski ja pealegi weel suurel nädalal, Tallinna wõõrastele liha, ja wenelased ei lasknud mitte märgata, et see neile wastumeelt oleks olnud, ja seda kõik tehti selleks, et sakslasi selle toiduwabadusega seda kergemini oma poole meelitada.
Wiimased läbirääkimised.
Kuuendal aprillil olid Tallinna saadikud palutud jälle endisele kohale tulla, ja kui nad linna ilmusid, hakkas Johan Duve (Fyrest) jälle peale ja ütles: „Teie, Tallinna härrad, teate kahtlemata ütelda, mis meie eilsel päewal teile seletasime, ja et asi nõnda jäi, et meie täna pidime teile oma ustawa nõu ja arwamise teada andma. Lugu oleks see, et rahujärg ja sobitused suurwürsti ja Rootsi riigi wahel terwelt ja täielt otsas ja tühjas ja lõpetatud on, ja teame ka kindlasti, et Rootsi kuningas, saatku ta nii nägusaid saatkondi kui tahes, rahu neile maadele mitte ei saa, olgu et Rootsi riigile wahest ehk midagi saab. Aga sellest maapaigast saab rootslasele niisama wähe kui poolakale ja leedulasele midagi päri antama, ja niikaua kui Tallinna omad Rootsi poole tahawad heita, olewat suurewõimulisem Keiser ja kõigi wenelaste Walitseja oma wiha nii ägedalt Harjumaa ja Tallinna linna peale heitnud, et Tallinna omade ja nende naiste ja laste tulewat suurt õnnetust ja wiletsust ükski inimene ei wõiwat ära arwata, saadik siis ära rääkida, ja ehk
36
