Rootsi kroonile ja igale ausale sugukonnale niisugust häbi ja alandust oli teinud. Sellepärast ei tahtnud nad ka pulma tulla, waid heitsid ühte, et niisugust teotust kuningale, oma wennale, kätte maksta. Nad saawad selleks oma nõusse kaks kõige nimekamat Rootsi rüütlit, härra Steno Eriksen’i, eneste ema wenna, ja härra Thur Balken’i, äratapetud krahw Schwanto tütre mehe. Siis läks härtsog Karolus Wattsteini ja sai selle maja tähele panemata kätte. Selle peale wõitsid ka kuninga sõjarahwa, kes Taani wastu sõjas oli olnud, oma poole ja tegid Taani kuningaga waherahu. Siis läksid selle sõjarahwaga Stokholmile ligemale, ja kuninga õukondsed ja truud teenrid hakkasid wähehaawal salaja nende kahe härtsogi poole kaduma. Siis hakkasid kuningas Eerikul juuksed peas krussi minema. Ja kui need kaks härrat nüüd terwe oma salgaga peale tulid, siis seisis kuningas Eerik ühes Jürgen Persseniga Kolme Krooni tornis seda salka waatamas. Siis ütles Jürgen Perssen: „Armulik härra ja kuningas, kui Teie Kuninglik Kõrgus minu nõu oleks kuulda wõtnud ja härtsog Johanil, kui ta meie käes oli, pea oleks jalge ette pannud, siis ta ei oleks meid nüüd piirata wõinud.“ Seepeale wastas kuningas: „Jürgen, see on tark sõna.“
Kui nüüd Stokholmi mõni nädal oli piiratud, andsid kodanikud linna nende kahe härtsogi kätte, mihklipäewal aastal 1568. Ja kui härtsogid linna sõitsid, siis pistis üks piigimees kuninga saatkonnast nende ema wenna härra Steno Erikseni hõiskamise ja segaduse ajal kuninga käsu peale surnuks, ja kuningas andis enese oma noorema wenna härtsog Karoluse kätte ja palus kuninglikku wangistust. Ja Stokholmi piiramise ajal siunasid kõik sõjamehed, rootslased ja sakslased, Jürgen Perssenit ja pidasid teda kõige õnnetuse sepitsejaks, ja niihästi härtsogid kui ka sõjamehed ihkasid, et ta wälja antaks. Wiimaks andis kuningas ta wälja ses lootuses, et tüli sellega ära lõpeb. Ja kui nüüd Jürgen Perssen neile kätte oli saadetud ja wälja antud, ütles ta, et tema oleks ennem arwanud, et taewas sisse langeb, kui et kuningas Eerik pidi langema ja tema nõnda maha jätma, ja manitses kõiki kõige tõega, et nad temast märki wõtaksid ja enam Jumala peale loodaksid kui kuningate ja würstide armu peale, ja et nad mitte ei teeks, nagu tema on teinud, kes mõnelegi ilmsüüta inimesele oma kuninga pärast liiga oli teinud. Tema mõisteti wiimaks surma kui äraandja, perturbator patriæ,
27
