Liiwimaale kaasa on toonud, kellest mõned Saksa ordusse astusid ja mõned ennast paganate wastu sõjameheks tarwitada lasksid. Sest hakatuses olid, nagu wanad kroonikad jutustawad, mitte ainult aadlikud Saksa ordu wäärilised, waid ka kodanikkude lapsed linnadest, iseäranis aga Breemenist ja Lüübekist, kes Liiwimaa heaks mitte wähem ei ole teinud kui aadlikud, waid koguni ka kõige ülemat, mis on tehtud. Ja et Breemeni ratsanikud ennast hästi pidasid, siis püüdsid piiskopid neid omamaamehi enne kõiki teisi awitada ning edendada ja andsid neile suured läänid kätte, ja sealt on palju Liiwimaa aadlikke oma alguse saanud. Sest need on tõesti aadliks arwata, kes oma mehiste tegudega kaasa on aidanud, et see wägew paganamaa ära wõideti, ristikoguduse külge liideti ja Püha Rooma riigile alla heideti. Ja weel tänapäew on üks aus aadeli sugu siin maal olemas, von Bremenite sugu, nimetatud T. A. T. linna järele igaweseks tunnistuseks ja mälestuseks, et nad wanasti ja esialgu Breemeni linnast pärit on.
Sellepärast waadates nende aulikkude breemenlaste suurte heategude peale Liiwimaa wastu ja seal kõrwal ka seda suurt sõprust, abi ja head tahtmist, mis T. A. T. Liiwi prowintsile ja iseäranis Tallinna linnale, minu kodulinnale ja isamaale, tema pikal raskel rusumiseajal mitmele korrale kristlikust armastusest on näidanud, olen mina, nagu on õige ja kohus, selle lihtsa ja kohtlase kroonika T. A. T-le tahtnud pühendada ja selle auliku linna ja kogukonna auks trükki walmistada, kõige hoolega alandlikult paludes, et T. A. T. wõtaks seda minult kõige lahkusega wastu wõtta ja temast head meelt tunda. Nõnda tahan jälle ja olen igal ajal walmis Kõigewägewamat Jumalat paluma T. A. T. õnneliku walitsuse ja hea käekäigu pärast. Antud Tallinnas, aastal 1577.
T. A. T.
warmas teener
13
