Lehekülg:Liiwimaa kroonika Leetberg.djvu/121

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nud, anti see klooster neile meistri pealiku Engelbrecht von der Lippe poolt sedamaid kätte. See klooster määrati Pärnu maapäewal Holsteini härtsogile Magnusele. Aga rootslased wõtsid ta oma wõimu alla ja kaitsesid teda mõnda aega oma kasuks härtsog Magnuse ja heermeistri wastu.


Kuda kuningas Eerik Lüübeki omi pahandab, 1562.

Aastal 1562, nelipühi ajal, laskis Rootsi kuningas oma laewade ja kaljastega terwe hulga Lüübeki laewu kinni wõtta, mis Narwast tulid ja mitmesuguse kaubaga lastitud olid, ja mõned neist wiidi Tallinnas, mõned Rootsi, ja peeti saagiks. Neid laewu ja kaupasid nõudsid Lüübeki omad saadikute läbi tagasi, mispeale nad kuninga käest niisuguse wastuse said: Tema olewat Tallinna omad enese kaitse alla wõtnud ja neile luba annud kõiki wanu eesõigusi tarwitada. Üks nende kõige suurem eesõigus olewat aga staapel ja kaubaladu, mis ikka Tallinnas ja iial Narwas ei ole olnud. Sellepärast tahtwat tema ka edaspidi tallinlastele seda õigust pidada ja Narwa sõitu takistada. Seega läksid Lüübeki saadikud tühjalt jälle koju tagasi ja nägid waluga, et sihukesed asjad suurtele segadustele wiiwad.


Pärnu ja Paide tulewad Rootsi alla, 1562.

Aastal 1562, nelipühi aegu, tuli härra Klaus Christiernsen suure wäe rüütlite ja jalameestegu, kartaunide ja madudega Pärnut piirama, ehitas kantsid ja hakkas torma laskma. Wiimaks, et pärnlased mitte suurt sõja wastu ei olnud ehitanud ja wäljapäästmist ka kuskilt ei olnud oodata, heitsid nad, oma õigusi ja eesõigusi alal hoides, Rootsi krooni alamaks. Kui nüüd pärnlased Rootsi all olid, saatis kuningas neile rohkesti sõjamoona, suurtükke, rohtu ja tina ja kinkis armulikult kümmetuhat Riia marka.

Aastal 1562, sügisel, piiras härra Klaus Christiernsen ka Paide maja kõige wäega, lõi kantsid ja laskis torma, ja kui mõne nädala seal oli lasknud ja tormi jooksnud ja kui üks torn, kuhu püssirohtu oli alla pandud, kätte oli saadud ja Rootsi mehed arwasid, et nüüd kõik käes on, läks allapandud rohi lahti ja wiis selle torni lae ühes sõjameestega õhku. Ja et asewalitseja Johan Groll ei Poola kuninga ega Kuramaa härtsogi poolt abi ei teadnud oodata ja nälg majas ka juba ülewõimu wõttis, siis pidi ta maja Rootsi kroonile andma.


11