hulk neid Jumala heategusid kurjasti tarwitas ja Jumala wastu tänamata ja sõnakuulmata oli ja Jumala pikameelelise kannatuse ja truud manitsused, mis neile mitte ainult tema sõna truude teenrite läbi kuulutati, waid ka tulise sabaga-tähe läbi taewast, mis aastal 1556 paastu ajal kaua aega nende peade kohal hõljus, et nad selle kõik tuulde lõid ja ei mikski ei pannud, ja päewast päewa endid ikka suuremate ja hullemate pattude ja orjustega roojastasid, nõnda et paljud ka kõige suuremaid ja hirmsamaid pattusid ja häbitöösid auasjaks ja woorusteks pidasid, siis pidi Jumala õiglane karistus neid wiimaks nõnda tabama, et nad kõigi moskwalaste ja tatarite pilkeks ja naeruks pidid saama, nagu kõik ilm seda teab ja kõik mõistlikud ja arusaajad inimesed, kes Liiwimaa wanu lugusid tunnewad, peawad tunnistama, et kõik need muutused ja Liiwimaa wana walitsuse ja aadli ja pea kõigi linnade ja losside ärahäwitamine mitte moskwalase, waid Kõigewägewama Jumala töö ja tegu on, kes moskwalase nagu karistuswitsaks Liiwimaa peale pidi saatma. Seepärast wõiwad liiwimaalased püha prohweti Taanieliga ütelda: „Issand, sina oled õiglane ja sinu kohus on õige“, ja teises kohas: „See on mulle hea, et sa mind oled karistanud, et ma õpiksin tundma sinu õiget kohut.“ Ja kui Kõigewägewam Jumal iseäralisest armust Liiwimaad mitte ei oleks karistanud, siis oleksid Soodoma patud, millest Esekiel 16. räägib, praegusel ajal Liiwimaal teiste pattude kõrwa arwatud, liiga wähesed olnud.
Oleks õige ja hea, kui need hirmsad näitused Jumala õigest kohtust ja need haruldased ja imelikud lood, mis ses muutuses ja wana Liiwimaa walitsuse ja aadli, ja mitme linna ja lossi ja kindluse langemise juures on juhtunud, peale selle ka need suured hädad ja raskused, mis kõrgeaulikkudel kristlikkudel kuningatel ja wõimumeestel olid, kes kristlikust armastusest ärahäwitatud Liiwimaa prowintsi jälle oma hoole alla wõtsid ja teda moskwalase kurgust, oma eneste pärismaid kaalu peale pannes, tahtsid wälja kiskuda ja jälle õigele järjele seada, — et see kõik mitte unustusse ei langeks, waid Liiwimaa järeltulijate pärast ka teistele näituseks ja hoiatuseks kirja pandaks. Ja see andis ka mulle asja mitte ainult neid kurbi lugusid, mis meie ajal Liiwimaal on sündinud, quaequae ipse miserrima vidi, waid ka wanu lugusid kristliku walitsuse hakatusest peale, niipalju kui neid minul wanust usaldusewäärilistest kirjutatud kroonikatest ja raamatutest saadawal oli, seda lühidalt üheks kroonikaks
11
