Lehekülg:Liiwimaa kroonika Leetberg.djvu/107

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

linna heaks küllaliste kohustuste wastu, ja sealjuures temalt kuulama, mis neil häda korral, kui moskwalane neid peaks piiramisega kiusama tulema, temalt oodata oleks. Ja said selle peale wastuse: Rootsi riigil ei ole mitte raha laenata. Aga et linn on suures hädas ja kõikidest maha jäetud ja moskwalane ka Rootsi riigile ärakannatamata naaber oleks, kui ta Tallinna ära wõtaks, seega siis, kui nad ennast Rootsi krooni kaitse alla tahawad anda, tahta tema, mitte linna ja maade ahnuse pärast, mida tal juba ennegi küllalt olewat, waid kristlikust armastusest ja et moskwalase naabrust ära hoida, neid kaitsta ja Tallinna linnale mitte ainult rahaga, waid ka suurtükkide, püssirohu ning tinaga ja igasugu moona ja tarwidustega heldesti appi tulla ja tahtwat neile kõik nende wanad õigused ja eesõigused jätta ja neid ka edaspidi pidada ja kaitsta, olgu kelle wastu tahes.


Heermeister ei wõi aidata.

Kui nüüd Tallinna omad Rootsis seesuguse armuliku wastuse said, pidasid nad seda meeles ja läkitasid esiteks oma saadikud heermeister Gotthart Ketlerile, nimelt Herman Szoye ja Robrecht von Gilsen’i Harju ja Wiru rüütelkonna poolt ja purmeister Johan Könink’i, raadisugulase Jürgen Hönerjeger’i ja sekretär Laurentsius Schmit’i kodanikkude poolt, kuulama, kas heermeister weel mingit nõu teab wõi kuskilt poolt weel midagi ootab, mis järelejäänud maid ja linnu wõiks trööstida ja päästa. Ja kui tema Tallinna omasid ja selle maakonna aadlit moskwalase wastu wõib kaitsta, siis ei teadwat nemad kedagi armsamat isandat kui teda. Kui tema aga ühtki paremat nõu, abi ega troosti ei tea ega anda ei jaksa, kui seda, mis siiamaani neile osaks on saanud, siis pidawat nemad tungiwast hädast teisi nõusid ja teesid otsima. Sest neile olla sellest wähe kasu, kui Tallinn kõigi oma kodanikkudega, noored ja wanad, mida Jumal hoidku, moskwalase alla saaks, mida nemad ometi iga päew pidawat kartma. Selle peale andis heermeister ikka weel häid troostisõnu, ilma abi lubamata. Aga wiimaks saatis Tallinna siiski mõned poolakad, keda Poola kaitsewäeks hüüti. Ja sel asjal oli niisugune nägu, kui tahaks ta mitte ainult ise poolakaks minna, waid ka Tallinna linna hea meelega Poola kuninga alla wiia. Aga kaitsewäest ei olnud Tallinna linnale palju kasu, ja kui need poolakad mõne aja olid Tallinnas ära olnud ja Saksa


107