Liiwimaale tuli, mispärast mitmed Liiwimaa aadlikud, noored ja wanad, tema juurde seltsisid ja tema nendest omale siis nõukogu walis, mis tema juures suures lugupidamises oli, kunni ta selle noore härra wäga eksi wiis ja kentsakat mängu pani mängima.
Wenelane Harjumaal, 1560.
Aastal 1560, nelipühi ajal, langes wenelane Harjumaale ja rüüstas seda maapaika üsna armetumalt. Ta põletas seal maha ka piiskopliku Kiwiloo maja ja palju aadlimõisaid ja külasid ühes Kose kirikuga ja ei ühtki teist kirikut enam seekord. Sest selles kihelkonnas mängiti wenelasele pussi mõne junkru ja tubli poisi poolt, kes Uuemõisas 95 hobusega kokku olid tulnud ja ühel udusel päewal suures salgas 16.000 wenelasele peale tormasid ja palju wenelasi maha tapsid. Aga wiimaks pidid need mõisamehed, kui ilm hakkas selgeks minema, wenelaste suure pealetungiwa wäe eest, kes ühes kasumetsas Uuemõisa ligidal warjul olid, pakku minema, kusjuures mõned tublid poisid ja junkrud surma said ja 32 wangi langesid. Seal sai otsa ka aukindel Ewert von Delwich, üks selle kihelkonna junkur.
Sakslaste kaotus Ergmäel, 1560.
Selsamal suwel langes wenelane ka Lätimaale täie jõuga, millele selle maa wõimukandjad ka kõike jõudu mööda wastu panema walmistasid, nimelt Filip Schall von Bell, Segewolde maamarssal, tema lellepoeg härra Schall von Bell, Goldingi komtuur; Hinrik von Galen, Bauschke fogt, ja Kristoffer von Siberg, Kandowi fogt, kes kõik isiklikult kaunikese wäe Saksa meestega wälja läksid ja Ergmäe juures wenelastega wastamisi põrkasid. Aga et neil waleteated olid, et waenlane mitte ei pidanud wäga tugew olema, siis wõtsid suured wenelaste hulgad nad endi keskele, surusid minema ja lõid üle 500 mehe maha. Seal langesid eelnimetatud orduhärrad ja wõimukandjad kõik wangi ja wiidi ära Moskwa, kus neile notiga pähe löödi ja nad nõnda haledasti hukka saadeti. See kaotus ajas teistele Liiwimaa linnadele ja maadele suure hirmu peale, sest pärast seda kui need härrad olid hukka saanud, oli Saksa ordu meeste arw suuresti nõrk ja ei teadnud mingit nõu enam maal.
101
