TIINA
(leekiwas wihas):
Mis?! Nõid — olen mina ja nõid oli minu ema...? Minu ema ihu mullas ja hingekest õndsate hulgas tuled sa — teotama? Minu ema, kelle lapse sa ometi puhtast halastusest oma juure wõtsid, teda toitsid ja katsid!
PEREMEES
(ennast ära pöördes):
Olgu ka neetud see tund, kus ma seda tegin!
TIINA
(ennast taltsutades, kaeblikult esite, siis wihaselt):
Oh et te parem mind kiskjate loomade kätte oleksite jätnud! Siis oleks warakult kõigel walul ja piinal ots olnud. Hing oleks ema juure ja Jumala sülle tagasi saanud. Leiba olete ihule annud, hinge olete nälgida lasknud. Toitnud ja katnud olete, armastanud ei ole te mind. Ihule andsite warjupaiga, hing jäi üksi. Ja otsis hinge! Otsis teie hinge kümme pikka aastat ja ei leidnud mitte. Mürki olete mu hingesse walanud! Ja nüüd, kus ma abi ja armu otsima tulen, teie juure, kes mulle isa ja ema pidid olema, nüüd! nüüd ütlete ka teie: libahunt! Tulgu see teie hinge pääle! Ah!! Ei ole siis ka minu südames enam sädet lapse-armastust, ega tänu — me oleme tasa!
