Selle lehekülje õigsus on tõendamata.
TIINA
(perenaese poole sirutatud kätega):
Oh, ema, mis sa seda etteheitma hakkad, mis walus ja wihas meeltheitja inimese suust mõtlemata üle huulte tuli!
PEREMEES
(valusa kibedusega):
Mõtlemata? Ütle parem, kuidas sa mu poja ära nõidunud ja enesele järele pannud oled!
TIINA
(tõuswa uhkusega):
Ei ole mina Margust ära nõidunud ega enesele järele pannud, seda teab Margus, seda teab Jumal, seda teate teie. Ja kui Margus minu poole hoiab ja mind tahab, (tema silmad lööwad lõkedama) siis on see tema oma waba tahtmine! Ja mina — wõin ainult uhke olla, et hää inimese südame enesele olen wõitnud ja — hingepõhjast alandlik ja tänulik, et ma Jumala suures maailmas hoopis mahajäetud ja üksi ei ole...
PEREMEES
(ei suuda ennast enam taltsutada, pea karjudes):
Nõid oled, ja nõia palga saad korra, nagu su ema nõid oli ja oma palga sai. Wälja minu katuse alt, ussiseeme!
