Selle lehekülje õigsus on tõendamata.
WANAEMA:
Aga metsa jooksed sa latseke, ja oled saal päewad ja ööd!
TIINA
(ülewoolawas ärduses):
Ah wanaema! Metsas on nii hää... nagu sambla sisse suruda ja nutta... kuni wiha — tilk tilga järele sulab ja süda jälle kergeks saab. Sääl ei tahaksgi nagu enam inimene olla, tahaks olla metsas, prii ja waba, waba ja prii...
MARGUS
(lahtiste kätega Tiina poole tormates):
Tiina!
PEREMEES:
(Marguse käewarrest kinni haarates ja teda tagasi tõugates, Tiina poole pöörates, üleskeewa vihaga):
Libahunt!
TIINA
(nagu ussist nõelatud, üleskarates, waarudes; wanaema astub eemale):
Seda ütled ka sina! (Nagu paludes ülestõstetud kätega — siis käsa silmade ette kattes:) Halastaja Jumal!
PERENAENE
(laua äärest):
Sa oled ometi ise jaanitule ääres kõigi inimeste kuuldes tunnistanud, et sa libahunt oled! Mis sa’s nüüd weel seda salata tahad?
