Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/79

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


MARI
(tuleb rehetoast, toob lusikaid ja leiba lauale. Tema silmad walwawad murelikult Margust. Et Margus ennast ei liiguta, ei julge ta midagi ütelda, waid läheb tasakesi tagasi).

PEREMEES
(tuleb õuest, tema nägu muutub Margust nähes tusaseks. Astub mõne sammu ja jääb siis keset rehealust seisma):

Noh, ei ole teda ikka weel näha?


MARGUS
(teeb liigutuse, nagu oleks tal äge sõna keele pääl, pöörab aga näo teisale ja waikib).

PEREMEES:

Kas sa ei kuule, poiss, et sinuga kõneldakse?


MARGUS:

Kuulen küll. Mis ma siis pidin wastama? Kui sa Tiina järele küsid, siis tead sa ise niisama hästi, et ta weel tagasi ei ole.


PEREMEES
(enam iseenesele):

Wõiks ta ka parem jääda, kus ta on!


PERENAENE
(tuleb, paneb sööginõu lauale):

Tulge nüüd sööma!